Moll Flanders on mina-romaan, millisel viisil tollal romaane kirjutada tavatseti. See on esitatud dokumentaalteose pähe, sest ilukirjandus polnud toona veel kuigi levinud ega lugejad sellega harjunud. Daniel Defoe näib naiste mõttemaailma hästi sisse elada oskavat, lugedes jääb täiesti mulje, et romaani kirjutajaks on naine. Möödalasuks tundub olevat Molli vähene tähelepanu oma lastele ja neist kergesti loobumine. Kuid samas tuleb ka arvestada sellega, et tolle aja naiste seas puhkes liikumine, mis taotles emade sidemete lõdvendamist lastega.Vaatamat Defoe poolt romaanile pandud pika pealkirja räigusele jääb Moll Flandersist mulje kui tarmukast tähelepanuväärsest naisest, kes justkui kogemata satub alatasa sekeldustesse. Ta sündis orvuna, olles lapsena ilma igasugusest sotsiaalsest kaitsest, võrgutati salakavalalt neiupõlves ning sattus keerulistesse olukordadesse sellega, wt püüdis end ära elatada meestega manipuleerides. Kui ta meeste ahvatlemiseks liiga vanaks sai, pöördus ta kuritegelikule teele. Alati tõi ta oma tegevuste ettekäändeks elatusvahendite vajaduse.Defoele on heidetud ette liigset moraliseerimist, mille heaks näiteks on tema kirjutatud sissejuhatus. Samuti on tähelepanuväärne, et romaanis antakse küll väga suurepäraseid olustikukirjeldusi 17.sajandi Inglismaast, millel on koguni dokumentaalne tähtsus, kuid ei puudutata üldse ajaloolisi sündmusi.