Hanna Brotheruse esikromaan „Mu ainus kodu” on võimas, puudutav ja valusalt aus lugu ühe naise vaprusest ja haprusest. Põlvkondade katkematust sidemest, mille sügavust sageli mõistetakse alles pisut vanemas eas. Lapsepõlvest, mis mõjutab kõike järgnevat. Elust emana, naisena ja tantsukunstnikuna. Rasketest võitlustest elu ja lõpuks eelkõige iseendaga. Aga ka vananemise algusest, mida võiks tegelikult nimetada küpsuseks.

Romaan vaatleb ilustamata naise elu eri faase, pere- ja paarisuhteid, ühelt sugupõlvelt teisele kanduvat kurbust ja ülevoolavat armastust. Ning ka seda, mis hakkab juhtuma siis, kui armastusest ei piisa ja kui tunned, et sinust ei piisa iseendale. Läbivateks teemadeks on kõikehõlmav elujanu ja püüd leppida elu ebatäiuslikkusega.

Intuitiivne, võrdlusi ja assotsiatsioone tulvil keelekasutus, pikkade ja lühikeste lausete vahelduv rütm on nauditav nagu tants.

Kaasahaarav ja liigutav raamat kõnetab ehk vahetumalt naislugejaid, kuid pakub kindlasti huvi ka meestele, kes tahaksid mõista naist enda kõrval.