„Nooljate kuuskede maa“ (1896) on Sarah Orne Jewetti kuulsaim teos. Žanriliselt võiks seda nimetada „romaaniks eskiisides“ või „romaaniks lühijuttudes“ – ilukirjandusteose tüüp, mis ingliskeelses kirjanduses on ammu laialt levinud, kuid eesti kirjanduses sisuliselt tunnustamata. 1925. aasta eessõnas sellele Jewetti romaanile kirjutas end Jewetti õpilaseks pidav ameerika romaanikirjanik Willa Cather: „Kui minult palutaks nimetada kolm raamatut ameerika kirjandusest, mis võivad kauaks, kauaks elama jääda, ütleksin kohe, et need on „Tulipunane kirjatäht“, „Huckleberry Finn“ ja „Nooljate kuuskede maa“. Ma ei suuda meenutada teisi, mis aja ja muutustega nii kirkalt silmitsi seisaksid. Viimatimainitu tundub mulle oma pika rõõmsa tuleviku peegeldusest säravana. Selle ülesehitus on tihe, kuid kerge, seda koormab nii vähe raske, kahjustusi toov ja vanamoeliseks muutuv materialism. Mulle meeldib mõelda, millise heameelega, millise küllusliku avastuse tundega võtab noor ameerika kirjanduse uurija kauges tulevikus selle raamatu ja lausub: „Meistriteos!“, uhkelt, nagu oleks tema ise selle loonud.

Sarah Orne Jewett (1849–1909) kuulub 19. sajandi lõpul USA-s levinud regionalistliku ehk „kohaliku koloriidi“ kirjanduse tuntumate autorite hulka ja esindab ka samal ajal õitsele puhkenud naiskirjanduse traditsiooni. Ta sündis maa-arsti perekonnas Maine’i osariigi lõunaserva jäävas rannikulinnakeses South Berwickis ja elas peaaegu terve elu sünnilinnas. Tema seitsme romaani ja kümne novelliraamatu peamiseks teemaks on nii-öelda väikeste inimeste väärikas, alalhoidlik ja loodussõbralik elu Maine’i osariigi põhjamaiselt kargetes oludes. Jewettil oli terane silm kõnekaid pisiasju märkama ja valvas kuulmine, et kirja panna elava kõne ohtraid rikkusi. 1960.–1970. aastatest peale on Jewetti loomingu kohta kirjutatud arvukalt uurimistöid. Tema teostes hinnatakse väiksuse ilu ja lihtsuse võlu, looduslähedust ja naiselikku loomupära, milles avaldub inimsus kõige vahetumal kujul.