2003. aaastal ilmunud raamatu «Õngitsemine» oluliselt täienenud uustrükk. Raamat hõlmab huvikalastuse seda valdkonda, mida me eesti keeles mõistame just õngitsemisena –kalastamist õngekonksu ja loodusliku päritoluga õngesööda abil. Tavakujutluses on niisugune püügiviis lihtsamast lihtsam – uss konksule, õng vette ja oota vaid, millal kala õnge otsa tuleb. Tegelikkuses on õngitsemisel kümneid tahke ja sadu pisiasju, mida kalastaja ei saa selgeks päeva, kuu ega ka aastaga. Ühtpidi on õngitsemine ürgvana kalastusviis, mis kätkeb aastatuhandete pikkust inimkogemust, teistpidi napsab õngitsemine enda tarbeks kasulikku kõrgtehnoloogia ja teadusmõtte vallast, kolmanda kandi pealt on õngitsemine peale kõige muu ka kunst, milleks ühel kalamehel on rohkem, teisel vähem annet. Laias laastus on aga õngitsemine ja kogu huvikalastamine justkui vedru, mis sikutab inimese tema turvalisest tehisilmast jõe, järve või mere äärde, kus teda võib ootamatult tabada iseäralik osadus- ehk ühtsustunne tolle endast suurema ja vägevamaga – Loodusega. Tõttöelda ei püüagi huvikalastaja sedavõrd kalu, kuivõrd hoopiski tundeid, siin ilmas olemise rõõmu, kuid eks kala tabamine ole selle juures nagu kirss tordil. Ja mõnikord võib see kirss olla tordist suuremgi. Hoiatus: kalastamine võib tekitada sõltuvust ja käesolev raamat aidata kaasa sõltuvuse süvenemisele.

Ühe korra loetud.