Sõnum on selge – inimesed on loodud õnnelikud olema. Kui aga elu seda takistama hakkab, nagu alati juhtub, on meil vaja lähtestada ja ennistada oma loomulik õnnelikkuse seisund.

 

Kõrge salastusastmega Google X programmis insenerina töötav Mo oli alati huvitatud õnnelikkuse taaskäivitamisest, kuigi see näis tabamatu. Tema analüütiline meel jaotas õnnelikkuse probleemi selle väikseimateks osadeks, võttes kasutusele faktidel põhineva lähenemise, mis oleks mõõdetav ja korratav. Mo pani proovile kõik protsessid, mida tal oli kästud pimesi rakendada, testis kõigi liikuvate osade sobivust ja uuris sügavalt iga sisendi kehtivust, luues algoritmi, mis annaks soovitud tulemuse. Tarkvaraarendajana seadis ta eesmärgi leida õnnelikkuse kood, mida saab ennustavalt iga inimese elus ikka ja jälle rakendada.

 

Õnnelikkus oli Mo Gawdati jaoks kontseptuaalne probleem, kuni ta ootamatult kaotas oma imelise poja Ali. Siis muutus see praktiliseks, isiklikuks ja sügavalt pakiliseks probleemiks. Kas ta suudab naasta enda, oma pere ja nende normaalse õnnelikkuse vaikeseisundi juurde, kasutades oma välja arendatud algoritmi, isegi pärast südamest armastatud lapse ja venna kaotamise tragöödiat?

 

Mo pani süsteemi proovile ja see toimis. Stress äritehingu kaotamisest, pikkadest järjekordadest lennujaamas, kehvast klienditeenindusest – mitte miski neist ei saanud tema õnnelikkust hägustada. Igapäevaelul abikaasa, lapsevanema, poja, sõbra ja töötajana olid kahtlemata tõusud ja mõõnad, kuid hoolimata sellest, kuidas teatud päev möödus, hästi või halvasti – või pisut mõlemat moodi – leidis ta, et suudab karussellisõitu ennast nautida. Ja „Õnne võrrandi” algoritmi kasutades suudate seda ka teie.