Mitme silmapaistva ajalookäsitluse autor Orlando Figes vaatleb Vene revolutsiooni mitte ühe lühiajalise episoodina 1917. aastal, vaid kui terve sajandi kestnud ajalootsüklit. Sellise tõlgenduse kohaselt sai Vene revolutsioon alguse 1891. aasta suure näljahäda ajal puhkenud rahutustest ja lõppes nõukogude režiimi kokkuvarisemisega. Aja jooksul revolutsiooni vorm ja iseloom küll muutusid, aga utoopilised sihid jäid samaks nii nagu ka erakordselt vägivaldsed vahendid, mida eesmärkide saavutamiseks rakendati.

Revolutsiooni vägivaldsele põhiolemusele panid aluse Lenin ja n-ö vanad, oktoobripöörde korraldanud bolševikud. Stalini ajastul järgnes sellele 1930. aastate suur terror ja kujunesid välja nõukogude režiimi põhilised võimustruktuurid. Kui Hruštšov 1956. aastal Stalini kuriteod hukka mõistis, algasid katsed „revolutsiooni tööle panna“. Pikale nn stagnatsiooniajale järgnesid Gorbatšovi uutmised, mis viisid omakorda Nõukogude Liidu lagunemiseni.