Osvald Saulep sündis 1925. aastal Harjumaal Kehtnas. Ta meenutab, et oli päris väike, kui vanaisa, märgates tema joonistamise vastu kasvavat huvi, õpetas talle tahvlil loomi kujutama. Kooliajal laskis õpetaja Osvaldil sedasama teistele ette teha. Niisiis oli päris loomulik, et ta tahtis minna maalikunsti õppima. Sellele tõmbas aga kriipsu peale üle Eesti veerenud sõjavanker ja pintsli asemel tuli kätte võtta relv.
1941. aastal astus Osvald koos isaga vabatahtlikult Rapla Omakaitsesse, kus ta teenis 1944. aasta veebruarini. Siis sai noormees kutse sõjaväkke. Läbinud väljaõppe, määrati ta Toila sadama rannakaitseteenistusse.
Seal tegi Osvald läbi oma esimesed tuleristsed. 14. veebruaril 1944 üritas umbes 650–700-meheline punaarmeelaste dessant Merikülas maale tulla. Rannakaitsepatarei avas nende pihta tule. Osa mehi hukkus juba merre hüpates, sest rasked kummiülikonnad pöörasid ülakeha vee alla. Suurtele kaotustele vaatamata õnnestus dessandil Meriküla siiski vallutada ja üks pere, naine ja lapsed, kes polnud evakueerunud, vaid “omasid” ootama jäänud, mõrvati metsikult. Järgnevas lahingus aga hävitati pea kõik maaletungijad, vaid kümmekond neist langes vangi.
Kompanii, kus Osvald teenis, viidi 27. juulil Meriküla alt Sinimägedesse Mummassaare küla lähedale. Niisiis tegi ta kaasa Sinimägede kõige ägedamad lahingud, kus ööl ja päeval vahet polnud. “Seal tuli Jumal küll meelde,” meenutab Osvald. “Arvan, et mul on olnud oma kaitseingel, et ma selles põrgus ellu jäin.” 18. septembril anti üldine taandumiskäsk ja kompaniist järelejäänud mehed viidi autodel Märjamaale, kus kompaniiülem Mahlapuu teatas: “Sõda on lõppenud, võite laiali minna”. Püssid ja granaadid käes, võõras munder seljas, tuli neli meest läbi venelaste vallutatud ala. Nende teed läksid lahku, igaüks püüdis oma kodupaika jõuda. Mis kaaslastest sai, ei tea Osvald tänini.