Thavet Atlas

Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel

Unejutud julgetele, nii võiks sisu ehk kokku võtta...

Teie auväärset kätt venitab praegu kogumik, mis koosneb mitmest jutust ehk loost. Kummitusliku teose pretendeerib autor küll räige nahaalsusega ja ülbelt koheselt romaaniks. Enamiku lehekülgede repertuaarist esitavad kaks ilmekat teenelist ja põrgu kõrgpingest särisevat kolli: Näotätokas ja sortside soost Võllpea, lisategelasteks Tartu Vaim ja salapärane, esialgu süütu kõrvalseisjana näiv Tüdruk. Õõvastuste kasvulavaks on meile kõigile nii armasõdus Tartu Raekoja katustik. Ja toimumisajaks kohe kindlasti 13. kuupäev ja reede. Antud deklamatsioonid on ette kantud Suurkuu ohtras limiteerimata rambivalguses, kombates vägivaldselt lugeja kartusevõrasid ja ehk juurtestki tirides...

Piletihinnaks esmapilgul ajutist marutaudi põdevale näidendile on hirmutaluvus, sellest tekkinud afektiseisundile põhjuste ja mõistmiste leidmine lugejate endi südameist. Selletõttu ongi jutud õrnlootuse allhoovusest läbi kantud, õpitud ükskõiksusest tekitatud nihilismisist rooskavate roomikutega üle sõitvad, sest teemad on valuspistelised nagu sügisese herilasparve nõelatused.

Esialgu vaid ilmeka statistina tunduv Tüdruk Mo, kelle silmades ja meeltes kumab naiivne hirveilmeline vaade, muudab teost lõpuks aga sedavõrd, et isegi autoril hakkas piinlik... Siis kui Tüdruk viimase esinejana räägib oma Loo, mis tegelikult ju hoopis meie, inimeste poolt, lukku löödud, möödunud aegade pajatus – püüdes siiski meisse köita lootuse lõnga. Juhul, kui see köidik muidugi atavismina juba ära surnud pole..., siis peab küll leinama. Seda lausa kollektiivselt ja armutute valvenaeratuste saatel.

Teose kohatine rämedus ei vii meid siiski lausa tapamaja sisikonda lahkama, vaid kirja pandud õudustele raputatakse ohtralt vürtsist musta huumorit. Ei, autor ei taha põrmugi teie südametööd infarktiseisundeisse viia... Milleks? Seda teeb niigi ju meile igavikuna näiv tänapäev ja massimeedia.

Oh, me inimesed, kes me nii sageli ennast ise kalestame, et õigustame selle eneste jaoks elukarastuseks... Suudab nüüd autor taolist ülekarastust äkki veidigi praotada, muuta nende juttudega, selle raamatuga? Aga rebigem siis endile piletid ja võtkem lugemiskohad sisse! Murendavat lugemist. Oomen selle peale.