Pariisi on ikka peetud erilise kultuurieluga, heade veinide ja toitude ning viimaste moodide linnaks. Samas on see olnud pelgupaik neile, kes põgenevad tagakiusamise eest, ja iseäranis palju tuli neid Pariisi enne ja pärast revolutsiooni Venemaal ning Romanovite kukutamist. Aastaid olid vene aristokraadid nautinud kõike seda, mida belle époque’i ajastu Pariis pakkus. Pariisis saatis suur menu ka Sergei Djagilevi truppi Ballets Russes ja siit sai alguse helilooja Igor Stravinski karjäär. Bolševistlik riigipööre Venemaal sundis aga kümneid tuhandeid venelasi kodumaalt puupaljana lahkuma. Palju niisuguseid pagulasi jõudis (sageli pärast pikki eksirännakuid) Prantsusmaale ja eriti Pariisi. Siin püüti kõikvõimalikel viisidel elatist teenida, aga kõige sagedamini tuli meestel leppida tööga tehastes või taksojuhi ametit pidades, palju vene pagulasnaisi leidis aga tööd moetööstuses õmblejate, aga ka modellide ja moeloojatena. Andekad haritlased, kunstnikud, kirjanikud ja filosoofid olid sunnitud elama peost suhu, sest ainult üksikutele, kas kõige andekamatele või siis kõige ettevõtlikumatele, naeratas õnn. Nii algas siin Marc Chagalli edukas kunstnikutee, Pariis sai koduks kogu maailma ooperilavad vallutanud Fjodor Šaljapinile. Osa Venemaal kodusõjas bolševike vastu võidelnud pagulastest ei kaotanud lootust, et kommunistlik režiim Venemaal õnnestub kukutada, ja püüdis ka ise midagi korda saata. Pagulaste enamiku osaks aga jäigi vaesus ja suur igatsus lootusetult kaotatud kodumaa järele.

Helen Rappaport (snd 1947) on Briti ajaloolane ja kirjanik. Ta õppis vene keelt ja ajalugu Leedsi ülikoolis, kus osales ka ülikooli teatriringis. Kuni 1980. aastate lõpuni tegi ta näitlejana karjääri Briti televisioonis ja filmides, siis aga loobus näitlemisest oma teise armastuse, ajaloo kasuks. Ajaloolasena on ta spetsialiseerunud Victoria ajastule ja revolutsioonilisele Venemaale. Eesti keeles on temalt varem ilmunud „Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad” (2009), „Neli õde. Suurvürst