PILLIPUU

Otto Conrad Kippasto, Ants Kippasto

skulptuur 2024 180x70x60 cm

Pillipuu on eksponeeritud kuni 8. märtsini 2026 Pärnu Uue Kunsti Muuesumis

Pillipuu – muinasjutt, mis ärkab ellu ja toob kuuldavale igaviku heli

„Pillipuu“ on kui elav muinasjutt – puu, mis justkui ootab, et keegi tema sisse peidetud loo kuulda võtaks. See skulptuur ühendab loodusliku ja metalse, vana ja uue, vaikusest sündiva heli ja muinasjutulise tõe.

„Pillipuu“ juured ulatuvad vanadesse rahvajuttudesse, kus muusikariistad kandsid endas hinge ja mälestust. Eesti muistsetes lugudes „Laulvatest puudest“ räägib puu ohvri häälega ja toob tõe päevavalgele. Samamoodi kõnelevad ka erinevate maailmarahvaste muinasjutud nn „Laulvatest luudest“ (The Singing Bone) – pillidest, mis laulavad süütute eest ja paljastavad varjatut. Pill on neis lugudes mälestuste ja tõe vankumatu kandja. Põnev on seegi, et inglise keeles on muusikute slängis bone mõnikord lühend sõnast trombone - „He plays the bone” („Ta mängib trombooni”).

Selle skulptuuri tüvi on kui puu süda – vaikne tunnistaja. Puidu soojus ja metalli külm kargus loovad kokku midagi igavikulist, nagu oleks see pill valmis kõlama, kui vaid keegi oskaks õigel hetkel kuulata. Iga toru, iga pind näib ootavat hingeõhku, mis ärataks varjatud loo ellu.

„Pillipuu“ räägib muusika ringkäigust – sellest, kuidas vana muutub uueks ja kuidas heli võib ühendada inimesi üle aegade. Sel hetkel ei kostu lihtne viis, vaid universumi peidetud heli, mis kutsub vaatajat omaenda sisemaailma radadele. See on otsekui peatatud hetk iidsest loitsust – puu, mis on valmis laulma, kuid mille meloodia sünnib alles vaataja kujutluses. Trompet ja fanfaar, mis on skulptuuris justkui puu oksad ning trombooni noodi aluspinnal. Need puhkpillid ärkavad uuesti ellu, kandes vanu meloodiaid ja luues uusi. Iga pillipuu okstelt esile kerkiv noot sümboliseerib uut põlvkonda – tugevad võrsed, mis sirutuvad valguse poole.

„Pillipuu“ rõhutab muusika igavest elujõudu. Selle mõtte toetuseks nüüd teinegi sõnamäng: Saksa keeles tähendab Posaune (tromboon) ka „prohveti pasunat“ ehk pasuna teoloogilist sümbolit – viimse kohtupäeva häält. Johann Sebastian Bachi muusikas oli tromboon jumaliku hääle ja „igaviku heli“ kandja – mitte lihtsalt pill, vaid sild maa ja taeva, elu ja mälestuse vahel.

See on puu, mis kutsub end avastama, mäletama ja edasi mängima – läbi ajastute ja südamete.