Uus raamat

Sadeq Hedayat (1903‒1951, pärsiapäraselt Ṣādeq Hedāyat) on üks kuulsamaid ja omapärasemaid 20. sajandi Iraani kirjanikke, üks esimesi, kes hakkas sealmail senise klassikalise kõrgstiili asemel kasutama rahvalikke väljendeid ja vahel ka lausa rahvakeeles kirjutama, lõhkudes nii klassikalise kirjakeele konventsionaalsust. Hedayat oli teerajajaks nüüdisaegsele pärsia kirjakeelele ja alusepanijaks pärsiakeelsele novellile.
Suurima kuulsuse saavutas Sadeq Hedayat psühholoogiliste sümbolnovellide ja ühiskonnakriitiliste kirjutistega, nende eredaimaks näiteks on tema kuulsaim teos, 1935. aastal Indias ilmunud „Pime öökull” („Buf-i kur”). Selles on äratuntavaid mõjusid alates sellistest teostest nagu Ferdowsi „Shah-name”, Shakespeare’i „Hamlet”, Racine’i „Le Cid” ja Goethe „Faust” ning lõpetades niisuguste autoritega nagu Edgar Allan Poe, Franz Kafka, Jean-Paul Sartre, Gerard de Nerval, Rainer Maria Rilke ja paljud teised. Samas ei jäljenda „Pime öökull” ühtegi nimetatuist ega ka ühtegi teost, see pole ei ida ega lääne looming, vaid nii Indo-Pärsia kui ka Euroopa ainest ja meetodeid kasutav unikaalne novell, millele on maailma kirjandusvaramus raske vastet leida.
„Pimedas öökullis” puudub lineaarne süžee: millestki häiritud isik jutustab oma vägagi kummalist lugu kuhtumisest, lootusetusest, ebamaisest kõledusest, pannes lugeja ekslema keset teravat tõelust ja oopiumiga ellu manatud ilmseid väljamõeldisi. Jutustuses põimub klassikaline uuspärsia keel lihtrahva kõnekeelega ja kerkivad esile eredad karakterid, sisemonoloogid vahelduvad tundeküllaste olustikukirjeldustega. Tänapäevani pole kirjanduskriitikud üksmeelele jõudnud teose tähenduses.
Iraanis jäi „Pime öökull” pärast ilmumist esialgu suurema tähelepanuta, kuid teos on saavutanud ülemaailmse kuulsuse tänu tõlgetele suurematesse Euroopa keeltesse ning omandanud nüüdseks väljapaistva koha maailmakirjanduse varamus.