“Õpetaja metskass” (1940) on raamat enneaegselt sündinud südist tüdrukust, kes küll oma isepäisuse tõttu tihti lapsena pahandustesse satub, aga siiski päris põnevat elu elab. Kirjeldatakse tüdruku kooliaega ja noorust, töötamist, suhteid vennalastega ja mitut austajat. Raamatu lõpus on neiule jäänud südamesse noorusarmastus, aga tema ellu on tulnud ka “mõistuseabielu” peigmees.

«Kogu noorusaja oli ta unistanud suurtest seiklustest, imelistest muinaslugudest, kuumadest armuavaldustest ja kuulsusest. Nüüd oli ta kogenud natuke kõiki. Unelmad ei vastanud tegelikkusele. Tegelikkus on mõistuse maa, unelmad tunnete.
«Las minna» – mõte on kergem. Ei olnud hea anduda sügavatele mõtetele, sest siis sattusid mõistus ja tunded vastuollu.»