Raamat "Rindeõde" Luise Vaher, 1965.

Romaani tegevustik hargneb Suure Isamaasõja taustal, ajal, mil inimloomused paistsid kõige paremini silma. Jutt pole niivõrd sõjasündmustest kui elulahingutest, kodumaa-armastusest, emaarmastusest, enesearmastusest. Ning armastusest, mis kasvab südame külge, teeb sauna suureks ja musta leiva magusaks. Kuid ega need täiuslikud tunded nii varnast võtta olegi, eriti neil, kes küll saada tahavad, aga on vaesed või kitsid vastu andma.

Luise Vaheri romaanid sisaldavad rohkelt autobiograafilisi momente ja prototüüpe ning kohati äärmiselt isiklikke ja vähe- varjatud arveteklaarimisi. Need lopsakas keeles kirjutatud romaanid, kus 1940. –1950. aastate Lõuna-Eesti väikelinnades  ja külades seiklevad hakkajad naiskangelased, viriilsed parteimehed, saalomonlikud  julgeolekutöötajad ning nende vastalised, reeturlikud SS-lased/metsavennad ja ka mõned kehvemad kommunistid, pole eesti kirjandusloolaste seas leidnud tagant-järele just erilist väärtustamist. Ometi illustreerivad need romaanid hästi tollase nõukogude eesti kirjanduse iseäralikku genealoogiat ja multifunktsionaalsust.