Mitmeski mõttes ühe radikaalsema eesti kirjaniku Arved Viirlaiu peateos „Ristideta hauad” viib lugeja teise Nõukogude okupatsiooni algusaega Eestis. Sügisest 1944 pidid paljud, kellele oli kallis kodumaa vabadus, varjuma metsadesse, kust nad pidasid relvastatud võitlust okupatsioonivõimu vastu. See karm ja heroiline romaan räägib Eesti kodanike lootusetust võitlusest oma kodu ja elu eest. Paljude toonaste võitlejate saatuseks said ristideta hauad.

1. osas, mille tegevus algab 1944. a. oktoobris, jutustatakse kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledustest ning meeste siirdumisest metsade rüppe.

Romaani 2. osa tegevus keskendub metsavendade elu ja võitluse kujutamisele. Traagiliste sündmuste ahelat seob peategelase Taavi Raudoja perekonna saatus – oma poja elu hinnaga on Taavi sunnitud lunastama vabaduse endale ja võitluskaaslastele.

Teos on tõlgitud läti, rootsi, prantsuse, hispaania, soome, inglise, hiina, leedu ja vene keelde. 1954. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu fondi auhinna. Okupeeritud kodumaal aga ei tohtinud tema nime nimetadagi. Siin sai „Ristideta hauad” ilmuda alles aastatel 1991–1992.