On öeldud nii, et megaliitkultuur on üks eeldusi, mille põhjal määratleda kultuurrahvast. Hoolimata sellest, et kuulume jääajajärgsesse ühtsesse Põhjala kultuuriruumi, ei peeta tõsisemate jälgede otsimist megaliitkultuurist, rääkimata millestki nii eksklusiivsest kui muinasobservatooriumid, Eestis siiski kuigi mõttekaks tegevuseks. Ja seda vaatamata asjaolule, et megaliitkultuur ulatus meie lähialadele Skandinaavias ja meist möödagi ning et jäljed sellest on Eesti pinnal olemas. Üheks selliseks on meie arheoloogide poolt täiesti mööda vaadatud muinasobservatoorium Põhja-Saaremaal, Meiustes.

Muinasobservatoorium asub Kaali järvelt alguse saaval atraktiivsel turismimarsruudil Karja kiriku ja Panga panga vahepeal. See kant tõusis merest kuus-seitse tuhat aastat tagasi. Praegu on mereni umbes kilomeeter. Orienteeritud on see suvise-talvise päikeseseisaku järgi, koosneb kuuest-seitsmest-kaheksast kiviringist, kümnetest erisuunalistest kiviridadest, moodustades maagilisi kujundeid ja isegi ühe kivilaeva… Väikesel alal on koos erinevas suuruses ja eri värvi kivid, meetrikõrgustest püstkividest kuni teise mehe sauna suuruste mürakateni.

Meiuste megaliitstruktuur oli nähtavasti päikese- ja kuuobservatoorium (või vastupidi). Suure kiviringi kaksteist kivi peaksid tähistama Päikese ja Kuu äärmisi tõusu- ja loojangupunkte horisondil. Pühapaik hõlmas kivikalendrit, tervistavat allikat, matusekohta ja muinassadamat – nagu kiviaegsete n-ö täiskomplektsete observatooriumide puhul üldiselt kombeks. Kuivõrd see ajukeskus asetus esialgu mere kaldale, mis hiljem – palju hiljem – sai karjamaaks, pole maaparandus seda rikkunud, mingil määral vaid põllundus, ehitus javaranduseotsijad.

Meiuste megaliitstruktuur rajati 5000-2500 aastat tagasi, mis on väga kõva sõna ka üleeuroopalises kontekstis, kus muinasobservatooriumid on muide päris tavalised asjad. Miks mitte vähemalt üritada taastada oma koht vanade kultuurrahvaste seas. Ajalugu kohustab!

Pilt on konkreetsest müügis olevast trükisest!