Hull temp on tehtud, nõid on kaante vahele pandud. Aga raamat pole pildiraam, mis seab portreele ranged piirid ette. Pealegi ei anna Jäneda nõida mingitesse raamidesse suruda - ta tõstab ikka pead ja elab ridade vahelgi iseseisvat elu. Kolm aastat tagasi neelasin Ille Lepasepa visatud sööda alla: "Sa saad kirjutamisega hakkama!" ilus oli seda uskuda. Siis oli elu Eestimaal paljuski teisem. Muru küll sama roheline, aga rahu ja mõistmist oli meis kõigis tunduvalt rohkem. Kui mingi nõiduse läbi avaneks võimalus aega üle trumbata ja alustada nüüd, aastal 2004, Ille Lepasepast kirjutamist, sünniks sootuks teine raamat. Nõia kõrval kõndides olen õppinud maailma teistmoodi nägema.