Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus. "Sõjast ja rahust" teevad vene ja maailmakirjanduse tähtteose mitte üksi Lev Tolstoi realistlik jutustamisoskus, vaid ka paljude ajaloosündmuste ja ajalooliste seoste kujutamise ning tõlgenduse sügavus. Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslastele Borodino all hävitav löök anda. Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on „Sõja ja rahu" tegelaskond väga mitmekesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu.