Sõjamälestused, 4 raamatut sarjast AjaLood:

Luuraja aruanne KGBle:

Toomas Hellat (1920–1987) oli vastuoluline isik — aastatel 1940–1944 erinevate riikide luureteenistuste palgal olnud tulihingeline eesti vabadusvõitleja, kes asus pärast kinnivõtmist koostööle nõukogude julgeolekuga. Sellest endistele võitluskaaslastele mõistetamatust sammust hoolimata ei saavutanud ta elu lõpuni ka KGB-poolset usaldust.
Hellat oli alustanud oma karjääri Soome luurajana Eestis 1940.–1941. aasta talvel, saanud ettevalmistuse Soomes Söko luurekursustel ja hiljem Saksa Abwehri kursustel, osalenud dessantgrupi "Erna" ja luuregruppide "Haukka" ja "Tümmler" tegevuses. Ta oli üks neist juhtivatest rahvusliku vastupanuliikumise tegelastest, kes jäi 1944. aasta septembris Eestisse maha ja pärast mõnekuist lindprii-elu langes detsembri alguses nõukogude julgeoleku kätte. Kuigi selle raamatu tekst on kirja pandud Toomas Hellati elu ja tegevuse "puhtsüdamliku ülestunnistusena" KGB-le, on see teisest küljest kui Hellati pöördumine tulevaste põlvede poole sooviga jäädvustada ja põhjendada oma tegusid nii enne kui pärast agent Haaklaks saamist.

Mälestusi koolipäevist, sõjakeerisest ja põgenikelaagritest:

Valter Allase on sündinud 1917. aastal ja elas Kanadas. Ta on pärit Kadrina kihelkonnast, kus pere pidas talurahvakauplust. Üsna varakult iseseisvalt otsuseid tegema harjunud noormees lõpetas 1935. aastal Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi, läbis sõjaväeteenistuse ja töötas kuni pankade natsionaliseerimiseni Rakvere Ühispangas, seejärel esimese Nõukogude okupatsiooni lõpuni ETKVLis. Sõjakeeris viis ta mitmetesse paikadesse nii kodumaal kui kaugemal — alates 36. politseipataljoni retkest Stalingradi alla kuni Neveklau ohvitseride koolini sõja lõpu eel. Sõja lõppemisel õnnestus tal Tšehhi põrgu eluga läbida, ameeriklaste tsooni jõuda ja ühineda perega Augsburgi DP laagris Saksamaal. 1949. aasta kevadel emigreerus Allaste pere Austraaliasse, sealt 1954. aasta lõpul Kanadasse. Elukohaks sai Montreal, kus Valter Allase töötas pangas pensionile minekuni 1982. aasta veebruaris. Pensionieas on kirja pandud ka selle raamatu mälestused, mis algavad Valter Allase kooliajaga ja lõpevad Augsburgi DP laagriga.

Eesti leegionist Venemaa vangilaagritesse: 

Autor Ago Loorpärg on sündinud 1920. aastal. Ta valis 1939. aastal kaadriohvitseri elukutse. Enne kaitseväe allutamist Punaarmeele läks ta 1940. aasta lõpul oma soovil erru. Raamatus räägib ta sellest, kuidas astus 1943.aastal Eesti Leegionisse ning tegi 20/45. rügemendi 14. tankitõrje kompanii ülemana kaasa lahingud Neveli ja Narva all, Auveres ning Sinimägedes, sõja lõpul 1945.aastal Sileesias Oppelni rindel, elas üle "Tšehhi põrgu”" Raamatu teises osas kirjeldab autor sattumist vene sõjavangi ja 8 aastat kestnud elu erinevates Komi ANSV Petšora vangilaagrites. Ago Loorpärg pani oma mälestused aastatest 1942–1955 kirja Uus-Meremaal elava erusõjaväelasest poja õhutusel. Nagu ütleb raamatu toimetaja Mart Laar: "See on lugu eesti mehe saatusest, kes ei murdunud raskemateski katsumustes."

Minu sõjamälestused. Meenutusi Eesti kaitselahingutest 1943-1945

Neil kirjapandud isiklikel mälestuskildudel on ajalooline väärtus, sest autor on ainus, kes järgi jäänud Eesti Leegioni 45. rügemendi 4. kompanii koosseisust, mis võttis osa Narva jõe ääres, Auveres, Sinimägedes ja Kambja all toimunud lahingutest. Paul Maitla pataljoni meestele leiti alati kõige vastutavam ja kardetavam ülesanne.
Olles veendunud, et «kodu saab kaitsta ainult nii, et see jääb selja taha», astus autor aastal 1943 Eesti Leegionisse. Sõjatee viis ta lõpuks Saksamaale ja sealt edasi Inglismaale, Leicesteri.
Rindesõduri mälestusteraamat Eesti kaitselahingutest 1943-1945 on illustreeritud ajalooliste fotode, kaartide ja dokumentidega.