Tihenev linn, rohepöörde suundumused ja üha reguleeritum ruumikasutus on linnaaia olemust drastiliselt muutnud. Raamatus lahatakse pärast trükise „Söödav linn I“ avaldamist aset leidnud plahvatuslikku linnaaianduse arengut Tallinnas ja mujal Eestis. Kui eelmises raamatus tutvustati suuresti välisnäiteid, et valdkonda siingi populariseerida, siis uues väljaandes on uuritud eelkõige Eesti linnaianduse tüpoloogiaid ja nende mõju. Linnaaianduse eri külgi vaadeldakse kesksest ruumipoliitika vaatevinklist. Väljaandes on käsitletud linnaaianduse formaalseid ilminguid, aga ka improviseeritud ad hoc algatusi, ning analüüsitud peale linnaaedade vormikeele ühtlasi nende sotsiaalset mõju üksikisikule, kohaidentiteedi tekkele ja üldisemalt linna arengule.