Ajalooline romaan käsitleb Tartu traagilist hävingut Põhjasõja ajal, vaadatuna ühe tolleaegse tuntud kirjamehe, Käsu Hansu silme läbi. Oma päevikus jutustab ta enda isikliku armastusromaani kõrval kõigest, mida ta põgenikuna tol ajal Tartus läbi elas. Sel ajal kui ümberringi põrisevad surmatrummid, heliseb ta allasurutud armastus õrna, lüürilise pajupillina. Ta teeb kaasa raske piiramisaja, kuuleb tsaar Peetrit linnale tõotamas «kümnekordset vabadust» ja seisab lõpuks linna varemetel, kust elanikud on Venesse viidud. Kuid nägemuses tõotab ta Tartule uut vabadust ja õnneaega.