Kui need ebatavalised sündmused, mida eelolevas kirjeldasin tänapäevastena, võisid aset leida Urvaste kirikus a. 1736, siis probleemid ei ole vananenud sugugi mitte vahepealse rohkem kui kahesaja aasta jooksul. Koguni vastupidi. Maailma tunnetamine, elu salapärasuse lahtimõtestamine, hea ja kurja äratundmine, hinge ja Jumala olemasolu, lunastuse otsimine, üksikisiku ja ühiskonna vastuolu küsimused - kõik need seisavad tulipunktis tänapäevalgi. Ühtegi vähem pealiskaudset lugejat ei jäta puudutamata suurenev ebakindlus ta mõttemaailmas ja eluski. Meie ümber oleva, näiliselt kindla maailma varisemine ei ole aatomi lõhestamise ajal midagi ootamatut.

Nii ei olegi käesolev ainult muinasjutt, vaid kibe tõde. Mis sünniks siis, kui maailmapilt, mida oleme hoolikalt teadmisi korjates eneses ehitanud, osutub hoopis teistsuguseks? Kuidas talitame, kui see, mida oleme arvanud uskuvat - olgu see Jumal või miski muu - äkki kehastunult meie ees seisab? Kas langeme põlvili ja tunnistame: «Olen nõder uskuma!» või läheme lihtsalt rutates edasi nagu pimedad ja kurdid?

Bernard Kangro