"Üüriline" on metafoor, väljendamaks oma alale pühendunud kirjaniku seisundit meie riigis. Teda talutakse, aga temaga ei pea arvestama. Intrigeeriv tõsieluromaan piilub kirjanduselu kardinate taha ja ka toanurka, kus üüriline loob ja kiratseb. Huvitav, millisel teisel elualal on kõrgharidusega professionaali töötasu 1666 krooni kuus? See on romaan, mida peaksid lugema nii meie president kui ka peaminister, kultuuriminister ja kõik riigikogu liikmed.

“Üüriline” on Toomas Vint oma tuntud headuses. Romaanis leidub ehedalt toomasvindilikke olukordi, kompleksilabürinti takerdunud tegelaskujusid, postmodernistlikku paranoiat ja müstifikatsiooni – aga ka tubli annus rämedat Eesti elu, millele tema tegelased jalgu jääma kipuvad. Palju me õieti teame sellest, kuidas kirjandus tegelikult meie ette jõuab? Kas Eesti kirjanikud kantakse varsti Punasesse Raamatusse?

Nagu Vint defineerib, on kirjanik meie kultuuriruumis nagu üüriline. Olgem ausad – mis võib olla hullem, kui olla üüriliseks omaenda kodus?