Tõlkevalimiku huvitavamad lood on nimilugu ja “Surnuaia kapsad”, mõlemad on ühtlasi kogumiku pikimad lood, olles kumbki tervelt 6 lehekülge. Teised lood on sellised lüürilised hingekarjed jne, mis kindlasti mõnel metafüüsilisel hetkel võivad olla huvipakkuvad, aga noh, praegusel hetkel mitte.

Nimilugu on selline kena armastustuse leidmise lugu, kus maailmas rännanud mees leiab korraga kodukülas vana elu jätkates neiu, kelle vastu tekivad soojemad tunded. Aga neiu, kas tema siis hoolib sellest vaesest seiklejast? No eks ta lõpuks ikka hoolib, vahel on võimalik kogeda maailmast midagi ilusat ka. Autor on huvitavalt kirjeldanud selle pidetu vagabundi seiklusi Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, ta sihituvõitu otsinguid oma koha leidmiseks – ja lõpuks selgub, et see on ta Baskimaa kodukülas, mitte mõne välismaalanna embuses. Nojah, armas lugu.

“Surnuaia kapsad” on vähe teises laadis, kuid kirjeldab niisamuti oma koha leidmist. On kõrts ja mees ja naine ning ports lapsi. Mehe võtab kopsupõletik, naise natuke hiljem sünnitusjärgne komplikatsioon. Mis saab lastest? Külakogukond ei taha lisasuid hästi toita... kuniks ühel hetkel võtab lapsed oma hoole alla pooleldi paaria staatuses (jällegi maailmas seigelnud) mees, kelle kodukohale on ta äraoldud aastate jooksul tekitatud surnuaed (sest teda ennastki peeti surnuks), ning naasmisel pakuti talle surnuaiavahi kohta, ja ühtlasi ehitas mees sinna omale elukoha. Miks loo pealkiri on selline nagu see on, selgub ehk loo puändis. Jällegi, südantsoojendav lugu inimlikkusest.

Loomingu Raamatukogu 1979 nr. 8