Suurvaimudest rikkas Hispaania «kuldses ajastus» (XVI-XVIII saj.) seisab Cervantese ja Lope de Vega, Góngora ja Calderóni kõrval esinduslikuna Francisco Gómez de Quevedo y Villegas (1580-1645), poeet ja poliitik, romaanikirjanik ja riigitegelane. Quevedo looming peegeldab suure konkreetsuse ja realismiga tema aja sotsiaalseid konflikte, renessansilt barokile suunduva ajastu vastuolusid.
Luulevalimik annab läbilõike autori mitmekülgsest poeetilisest pärandist. Suure lüüriku loomingusse kuulub rohkesti sonette, rahvalaulisi romansse ja letriljasid. Kordub elu kaduvuse, õnne illusoorsuse teema, ometi kostab läbi poeedi usk elu ja ilu, igatsuse ja hingevabaduse võitmatusse. Kaasaja pahede kujutamisel kasutab ta aga hüperbooli ja groteski, sünge sarkasm vaheldub sädeleva huumoriga.