"Kullakene, istu minu ligi –
 Täna luuletada tahan ma,
 Anna oma käsi minu kätte,
 Siis on laule minul lõpmata!"
 
 Kuldne andis käe ja palus: "Kallis,
 Laula sellest, mis mu põues keeb!"
 Ei ma küsinud, mis on ta põues,
 Mis ta mulle laulusisuks teeb.
 
 Tema käsi õrnalt värisedes
 Ütles mulle seda isegi.
 Võtsin sule kätte, kirjutasin –
 Kirjutasin tema tundmusi.
 
 Ja mu laulukene – minu prohvet –
 Mis ta ilmutas mu silma ees? ...
 Hõõgav tuli – armutuli, valu,
 Imeline igatsus ta sees. – –
 
 Nõnda luuletan – ta käsi kaunis
 Alaliseks tundejuhiks mull’ –
 Laulan unustades aja, ruumi,
 Laulan päikseveerul, koidikul.