(Tammerraamat  2007).

 

Koostanud: Terry O'Neill.

 

 

Selles kogumikus avaneb ajaloo, arheoloogia ja paranormaalsete nähtuste põnev maailm. Viimase viiekümne aasta jooksul kirja pandud lugudes tuleb juttu kadunud linnadest, seletamatutest sadudest, imeloomadest ja mõistatuslikest käsitööesemetest.

Hoolimata ajaloolaste ja erinevate erialade teadlaste hoolikast uurimistööst jäävad raamatus käsitletavad juhtumid ja objektid veenva seletuseta...

 

Ühel päeval, kui ma läbi angaari oma tööpostile jalutasin, kutsus ülem mu enda kabinetti ja küsis: "Kas tahad midagi kummalist näha?"
Ta võttis ühe eseme ja pistis selle mulle pihku. Tavalise klaaskuuli, mille pealispind oli ilmselt kuumuse käes kärjetaoliseks muutunud. See oli ovaalse kujuga, umbes viisteist sentimeetrit pikk ja kümmekond lai, tollipaksune. Põhi oli sootuks teistsugune kui ülemine pool. See oli suhteliselt sile ja kaetud kärje- või briljantlõike-taolise mustriga, väikeste raamistatud ruudukestega. Klaas oli läbipaistev ja helkis valguse käes nagu klaas ikka.

Ülem rääkis mulle ühe kummalise loo. Üks sorgokasvatajast talunik oli parajasti põldu kündmas, kui see kuul taevast alla kopsatas, traktorihaagise ära lõhkus ja meetri sügavusele maasse tungis. Kui talunik tundmatut eset välja kaevama hakkas, kõrvetas see tema käed ära. Teadmata, millega on tegu, helistas mees lennuväebaasi ja hakkas uurimismeeskonda ootama. Mitme tunni möödudes oli objekt nii palju jahtunud, et selle sai edasiseks uurimiseks baasi viia.
  
"Vaata nüüd," ütles ülem ja pillas kuuli angaaripõrandale. Korjas selle siis jälle üles ja andis minu kätte. Klaas, mis enne oli selge ja läbipaistev, helendas kokkupõrkekohalt nüüd vikerkaarevärvides.

Ülema sõnul oli ta selle efekti juhuslikult avastanud, kui kuuli laua pealt maha pillas. Ta mainis ka, et helendavad jooned kaovad nelja-viie minuti pärast ja siis on klaas selge nagu ennegi.