"See raamat on egotsentriline lühiülevaade viimasest viiekümnest aastast – elamusest, mida ma nende jooksul läbi elasin, ja sündmustest, mida ma kaasa elasin. Ta pole täielik. Valik on suurelt osalt juhuslik. /…/

Lahkudes 1944. aastal olin ma 15-aastane poiss. Nüüd – 50 aastat hiljem – olen ma pensioniealine vanur. Pealegi teatud tervisehäiretega. Tahaksin olla noor, elujõuline, terve; olla Eestis, aidata kaasa Eesti ülesehitamisele. Kuid ajaratas on teinud oma töö. Ta on kulutanud meid kõiki, ilma ise kulumata. Ta on kulutanud ka mind – vastu tahtmist. Seetõttu pean vähemalt esialgu jääma edasi välismaale – vastu tahtmist. Siin loodan korda saata veel üht-teist, millest on Eestile kasu. Ja Eesti kasuks töötamine ei ole vastu tahtmist."