Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Pudivere mõis, Avanduse vald (Simuna kihelkond) – 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik ja Eesti diplomaat, kriitilise realismi algataja ning silmapaistev eesti kirjanduse esindaja.

Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia "Mahtra sõda", "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja "Prohvet Maltsvet". Hästi on tuntud draama "Tabamata ime", komöödia "Pisuhänd" ja romaan "Mäeküla piimamees". Teoste alusel on loodud ka mängufilme ("Vigased pruudid", "Külmale maale" ja "Mäeküla piimamees").

Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas.

Aastatel 1878–1882 õppis ta Tallinna kreiskoolis.

Aastatel 1883–1886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 1887–1890 ajalehe Postimees toimetuses. 1889. aastal sõitis ta pärast väikest peatust Riias elama Berliini. Aastatel 1890–1892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik. 1891. aastal abiellus ta Berliinis noore sakslanna Antonie Gronauga. Kooselu purunes peagi, kuid ametliku lahutuse sai kirjanik alles 1921. aastal. Ta on nimetanud seda suhet oma noorpõlve rasvaseks veaks.^[1]

Aastatel 1893–1896 töötas Vilde taas Postimehe toimetuses ja selles lehes hakkas ilmuma ka tema romaan “Külmale maale”. Esiotsa järjejutuna ilmunud teos anti veel samal aastal välja ka raamatuna.

1896. aastal läks Vilde aastaks Moskvasse.

Aastatel 1897–1898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 1898–1901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe toimetuses, 1899 oli ta Rahwa Lõbu-Lehe toimetaja, 1901–1904 töötas Tallinnas ajalehe Teataja toimetuses ja 1904–1905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses.

1900. aastal suundus Vilde Eesti Postimehe ajakirjanikuna paarikuusele reisile Kesk-Euroopasse, peamiselt selleks, et Pariisi maailmanäitusel käia ja sellest eesti lugejale reisikirjastiilis ülevaade anda. Reisikiri "Kaks kuud Kesk-Euroopas" ilmus aastatel 1900–1902 Eesti Postimehe lisas.

1902. aastal hakkas järjejutuna ilmuma Vilde esimene ajalooline romaan "Mahtra sõda". Teos sai enneolematult populaarseks ja tegi Vildest ühe 20. sajandi alguse menukama ja mõjukama kirjaniku.^[1]

1904. aastal tutvus ta Linda Jürmanniga, kellest sai tema elukaaslane ja hiljem abikaasa.

1905. aastal oli Vilde nende seas, kes asutasid Tartus Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse.^[2] Aasta lõpul pidi ta revolutsioonilise tegevuse tõttu minema maapakku, kuhu ta jäi 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos Linda Jürmanniga Šveitsis, Soomes (kus toimetas 1906. aastal satiiriajakirja Kaak), Saksamaal, New Yorgis (kus oli 1911. aasta kuumalaine tunnistaja). Valesüüdistuse tõttu ei lasknud USA immigratsiooniametnikud New Yorgis tal algul riiki siseneda ja ta viibis peaaegu kuu aega Ellis Islandil immigrantidele mõeldud eeluurimisvanglas. Läbielatu põhjal kirjutas ta reisikirja "Minu vangipõlv Ellis Islandil". USA-st naasid Vilde ja Jürmann Euroopasse ning asusid elama Taani Kopenhaagenisse (1911–1917). Seal ilmusid näidendid "Tabamata ime" (1912) ja "Pisuhänd" (1913) ning romaan "Mäeküla piimamees" (1916).

Pärast Veebruarirevolutsiooni tulid Vilde ja Jürmann tagasi Eestisse, kus Vilde tegutses aastatel 1917–1918 Estonia teatri dramaturgina.

Aastatel 1920–1923 oli ta Berliinis vabakutseline, 1923. aastast elas Tallinnas.

1929. aastal andis Tartu ülikool Eduard Vildele audoktori tiitli. Vilde oli esimene eesti kirjanik, kes säärase tunnustuse sai.

Eduard Vilde suri oma kodus 26. detsembril 1933. Ta oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinna Metsakalmistule, samuti esimene, kes maeti sinna mittekiriklikult. Nagu ta polnud lasknud ennast laulatada, nii ei soovinud ta ka kiriklikku matust. Abikaasa Linda Vilde korraldamisel sängitati Eduard Vilde 30. detsembril 1933 pühitsemata mulda.

---