Iseenda eest põgenedes ning püüdes alla suruda ikka ja jälle endast märku andvat haiget sisetunnet, teise mehe - Abeli - alalisest mõtteis kummitamisest tingitud masendust, hakkas Joaquin külastama sõprusringi kasiinos. Ta lootis, et sealne kerge vestlus võiks temasse mõjuda kui narkootikum või pigem, et ta võiks ennast sellega joobnustada. Kas vähe on neid, kes anduvad joomisele, et uputada laastavat kirge, lahustada petetud armastust veinis? Nii anduks temagi kasiinolikule lobisemisele, seda rohkem küll kuulates kui ise aktiivselt osaledes, uputamaks samuti oma kirge. Paraku osutus ravim halvemaks haigusest.
Ta läks alati kindla kavatsusega end vaos hoida, naerda ja naljatada, justkui mängult keelt peksta, esineda elu erapooletu vaatlejana, heasüdamlikuna nagu veendunud skeptik, inimesena, kes austab põhimõtet, et mõista tähendab andestada, ja mitte lasta välja paista vähkkasvajat, mis hävitas tema tahet. Aga kurjus lipsas suust välja, kui ta seda kõige vähem ootas, sõnades, ja kõik tajusid neis õeluse lehka. Ja ta naasis koju, iseendaga pahuksis, heites endale ette argust ja vähest enesevalitsust, täis otsustavust mitte kunagi enam kasiino sõpruskonda minna. «Ei,» ütles ta endale, «ma ei lähe, ei tohi enam minna; see teeb mind halvemaks, süvendab minu tigedust; too keskkond on hukutav; seal võib sisse hingata vaid alalhoitud pahelisi kirgi; ei, sinna tagasi ma ei lähe; see, mida ma vajan, on üksindus, üksindus! Püha üksindus!»

Kui Joaquín Monegro suri, leiti tema paberite hulgast midagi memuaaridetaolist süngest kirest, mis oli kibestanud tema elu. Käesolevasse jutustusse on põimitud katkeid tollest pihtimusest - nii ta selle pealkirjastas - kommentaaridena, mis Joaquín oma kannatuste kohta iseendale tegi. «Pihtimus» oli adresseeritud tema tütrele.