Adonomedrise Saladus on uskumatult haarav lugu 15-aastasest poisist Adonomedrisest, kes avastab, et tema käes on kogu maailma saatus, kui satub ootamatult pöörastesse seiklustesse. Raamatu tegevus toimub muinasjutulises põnevas fantaasiauniversiumis. Raamatu põhjal on lähiaastatel tulemas ka täispikk mängufilm. Põnev lugemine kõigile Tolkieni fännidele. 174 lk, Hando Henno, 2011. Raamat saadetakse e-mailile PDF-failina.

Lisan esimese peatüki siia:

1. Põgenemine

Cri-d tormasid meie linna peale öösel, ilma eelneva hoiatuseta ja seepärast pidime põgenema pimedas, omamata aega millegi väärtuslikuma kaasavõtmiseks. Kuna vägi ründas lõunast, siis olid kõik sealpoolsed väravad põgenemiseks suletud ja me pidime otsima teist väljapääsu. Isa otsustas suunduda põhja poole, sest ida- ja läänevärav olid põgenejate poolt ummistatud.

Meil oli vanker, 2 hobust ja eesel, kes oli nööriga vankri külge seotud. Vankris istusid peale minu ja isa veel mu 2 nooremat õde – Sylvei ja Ghada. Sylvei oli vanem, kuid tagasihoidlikum. Sain temaga vahel isegi läbi. Kuidagi. Tal olid pikad heledad juuksed, mis meelekohtadelt pisut kähardusid ja suured sinised silmad. Tal oli üks lemmikmäng: kuninganna. See oli lihtne: tema oli kuninganna, meie õega tema alamad. Pidime täitma kõiki ta soove. Kord käskis ta mul joosta ümber Hedria. Kolm tiiru. Ma läksin kõrvaltänavale ja jooksin ümber kvartali. Tema jäi uskuma, et jooksingi 3 tiiru ümber linna! Ghada oli Sylveist aasta noorem. Tema oli elavama loomuga. Ta tegi paljusid asju vanema õe järgi. Kui ema punus Sylveile kaks patsi, siis pidi tingimata ka Ghadal olema JUST KAKS PATSI. Õed said omavahel päris hästi läbi, kuigi Ghada vahel kiusas ja tüütas Sylveid. Ema oli paar päeva tagasi sugulastele külla sõitnud – Jereci külla, mis asus linnast päevateekonna võrra põhja pool. Oli võimalik, et ta oli kuulnud sõnumeid cri-de peadsest rünnakust, sest lauriniaks ei olnud ta tagasi tulnud, kuigi oli seda lubanud. Nõnda püüdsime edasi liikuda nii kiiresti, kui suutsime, et võimalusel enne Dju tõusu kaljude vahele jõuda. Minu nooremad õed olid vaprad – kumbki ei nutnud kordagi. Cri-d tungisid linna umbes tund peale seda, kui olime linnast väljunud ning kohtamata mingit vastupanu, vallutasid selle. Peale meie olid põhjapoolse värava kaudu väljunud mitmed kaupmeeste perekonnad, vedades kaasas raskesti koormatud kaubavankreid.

Kui jõudsime kaljude vahele, läks meie vankril ratas katki ja isa asus seda parandama. Ta palus meil sõidukist maha ronida, kuid selle lähedusse jääda. Ometi läksin ma kaugemale. Teest paremale jäi umbes 10 meetri laiune ja 20 meetri kõrgune kaljunukk, mille seinad rohumaast püstloodis üles tõusid ja mille tipp oli sikk-sakiline nagu murdunud pliiatsisüsi. Kaljunukk oli üsna tee lähedal, mitte kaugemal, kui paarkümmend meetrit. Minu tähelepanu äratas veider tõsiasi, mille olin avastanud juba pool tundi tagasi, kui seesama kalju alles eemalt paistis. Nimelt oli selleks ajaks Dju, see meie planeedi suurem kaaslane, juba tõusnud mäestiku tagant ja valgustas nüüd kõiki kaljusid, mida võis näha tasandikule laiali pillutatud olevat. Ainult sellelt kaljult ei peegeldunud tagasi ühtki valguskiirt. Tumeda siluetina joonistus ta heleda öötaeva taustal kui mõni sünge loss, mis juba sajandeid maha on jäetud. Niisiis olin ma päris õnnelik, kui vankri ratas just sellesama kaljurünka juures katki otsustas minna, andes mulle harukordse võimaluse asja lähemalt uurida.

Tee oli varsti põgenikke täis, sest, nagu ma hiljem teada sain, olid paljud ida väravast põgenenud perekonnad sunnitud pöörduma põhja viivale teele. Levis nimelt kuuldus, et Bjemoki külas möllab draakel. Ma ei tea siiamaani, kas see ka tegelikult nii oli. Igal juhul oli põhja viiv tee põgenikke täis ja selles üldises segaduses polnud mul kuigi raske pisut eemale hiilida. Mida lähemale ma sellele kummalisele kaljule liikusin, seda külmemaks muutus õhk mu ümber. Olin kuulnud lugusid külmpunktidest, mis asuvad kaugel põhjas jäätasandikel, kuid see siin oli hoopis midagi muud. Jõudnud kõigest mõne meetri kaugusele kaljust, astusin veel ühe sammu ja põrkasin otsekui nähtamatu seina vastu. Hõõrusin valutavat otsaesist ja vaatasin suuril silmil enda ees seisvat mitte miskit, mis ometi mu teed tõkestas. Proovisin seda käega katsuda. Käsi põrkas tagasi – ma ei tundnudki kõva pinda, see oli justkui mingi jõuväli, mis ei lasknud mu käel teatud kaugusest edasi liikuda. Olin jahmunud. Dju oli nüüd päris kõrgel ja ma võisin segamatult silmitseda tohutut kaljupanka, mis ähvardavalt mu kohal kõrgus. Ei mingit tagasipeegeldust. Ainult must tühjus. Valgus neeldus. Kuulsin oma selja tagant kedagi hüüdvat. See polnud mu isa, oli võõras hääl. Pöördusin ringi ja nägin, et mu poole jookseb üks mees, kõrge torukübar peas. Ta tuli mu juurde ja kurjustas:

“Poiss, mida sa siit otsid? Sina ilmselt oledki see paharett, kes paar tundi tagasi kadunuks jäi! Kõik on sinu pärast mures, kõige rohkem su isa! Tule kohe tagasi!” Nende sõnade juures haaras ta mul vasakust käest, et mind karavani juurde vedada. Läksin vastu puiklemata ja sõnagi lausumata. Paar tundi! Enda arvates olin vankri juurest lahkunud kõigest kümmekond minutit tagasi. Kui jõudsime teiste juurde, andis too mees mind mu isale üle. Isa riidles minuga leebelt, nagu ta seda tavaliselt siis teeb, kui on just midagi korda saanud. Hüppasin kiirelt vankrile ja sõit võis jätkuda. Olime nüüd viimaste põgenike seas, kes põhja poole suundusid. Hilistel hommikutundidel jõudsime Jerecisse. Peavärava juurde olid üles seatud mõned telgid, kus iga põgenik end arvele pidi võtma. Meie isaga läksime ka sinna. Õed jäid vankrisse, sest nad magasid sügavalt. Isa palus ühte vanemat naist, et too nende järele seni vaataks, kuni me tagasi tuleme. Värava juures oli neli suuremat ja üks väiksem telk, iga telgi juures pikk järjekord tusastest väsinud inimestest, valdavalt meestest. Meie isaga võtsime sappa väikese telgi juures. Kohe meie ees seisis meie linna pankur, kellega isa väga hästi läbi sai.

“Näe, aednik pojaga! Uskumatu, et ma teid alles nüüd kohtan! Kas väljusite Idaväravast?” pöördus kogukas pankur kohe isa poole. Isa vastas:

“Algul mõtlesime küll sealt kaudu põgeneda, kuid seal oli rahvast nii palju, et tekkis vist mingi ummik.”

“Eks mina selle vist põhjustasingi!” heitis pankur enda üle nalja.

“Noh, siis on sul nüüd viimane aeg kaalust maha võtta, sest räägitakse, et Heriumi väravad on veel kitsamad!” Mõlemad muigasid, kuid olukorra tõsidus tuletas end taas meelde ja pankur vajus raskelt mõtteisse.

"Hidyck, kus Avelia on?" küsis ta äkki.

Hidyck ohkas, vaatas maha ja lausus: "Ta sõitis mõni päev tagasi siia oma onu juurde, loodan väga teda üles leida... "

“Kas hebrocipuust sai asja?”

“Ah, jaa... Istutasin selle ümber, aia varjulisemasse ossa. Eelmises kohas oli liiga palju otsest päiksevalgust, kasv oli kidur. Aga,... nojah, mis sellest enam... Räägi parem endast. Kuulsin, et sa tahtsid kolida pangaga uude hoonesse. Mis siis vanal hoonel viga oli?”

“Tead, ega tegelikult ei olnudki...," Pankur sügas lõuaalust habemetuusti ja ta suu kiskus taas kergele muigele, "Ukseava oli liiga väike... Tegelikult, ruumi on uues hoones rohkem, rahvas ei pea enam tänaval ootama.”

“Millal see valmis oleks saanud? Tuleksin sulle esimeseks kliendiks!”

“Eks see sõltub nüüd muidugi cridest eelkõige. Kui nad mu pangahoonet ise lõpuni ei ehita, siis läheb sinna ikka hea hulk aega!”

“Arvata on, et sul tuleb Heriumis uus pank avada!”

“Seda ma mõtlen ise ka. Ah jaa, nüüd mul tuli lõpuks meelde, mis ma sinult küsida tahtsin. Räägi, kas dremdonipuud saab kasvatada toataimena? See meeldib mulle nii väga, et tahaksin mõne oma pangakontori ootesaali paigutada – need teeksid ruumi palju ilmekamaks!”

“Miks ei saa! Ainult, sa pead neid tihemini kärpima. Just ladvaoksad tuleb alati ära lõigata, muidu kaotab taim liialt niiskust ja võib ära kuivada!”

Umbes poole tunni pärast jõudis järjekord meieni ja isa teatas kirjutajale enda ja meie kolme nimed. Ta küsis ka teateid ema kohta. Kirjutaja oli kohalik ja teadis rääkida, et eelmise päeva hommikul oli külla ratsutanud käskjalg, kes tõi sõnumi, et crid on lõuna poolt pealetungile asunud. Külaelanikel paluti külast mitte väljuda. Nüüd oli meil suur lootus ema üles leida ja me ruttasime tagasi oma vankri juurde. Isa päästis Edgari (meie eesli nimi) lahti, andis talle laksu külje pihta ja loom sörkis sõnakuulelikult küla värava poole. Õed olid vahepeal ärganud ja me suundusime külla. Mõne aja pärast märkasimegi armast tuttavat kuju, kes parajasti kaevult vett toomast tuli. Põhjapoolsed külad on üsna veevaesed, seepärast on neis enamasti üks, heal juhul kaks kaevu.

Ema rõõmustas meid nähes väga:

“Kallid! Milline rõõm ja kergendus on teid taas näha!” ohkas ta.

“See on ime, et me kõik tervetena kohtusime, mu silmarõõm!” Isa haaras ema sülelusse ja suudles teda..

Seejärel tõmbas ema meid oma sooja kaissu ega suutnud pisaraid tagasi hoida.

“Kallid, kallid lapsed! Las ma vaatan teid! Adon, su pilk on jõuline ja rahulik nagu alati! See on mulle raskel ajal nii kosutav! Ja tüdrukud, armsakesed! Onu küsis pidevalt, kus on mu kaks väikest inglikest ja siin te nüüd olete! Ma väga muretsesin teie pärast! Reis oli ju kohutavalt ohtlik! Ghada, tule näita, mis su põsega on juhtunud – ahh, jälle oled sa selle ära määrinud! Pole midagi, las ma pühin ära. Vot nii!” ema muutus üha rõõmsamaks, sära voolas tagasi tema murest kahvatuile palgeile. Taas ja taas kallistas ta meid, võttis siis õdedel ümbert kinni ja viis nad toa poole:

“Küll te olete mul ikka armsad linnupojakesed! Las ma suudlen teid! Muide, ma küpsetasin vahepeal magusa maisikoogi! Annan seda teile, kui te pudru enne ilusti ära olete söönud. Sylvei, sa meenutad mulle praegu täpselt tädi Astrat noorena! Sul on täpselt samad silmad! Ega te tee peal ei külmetanud? Öö oli ju päris jahe. Sylvei, kas Ghadal oli villane rätik korralikult ümber?”

Läksime emaga kaasa isa vanema venna Sidraki poole. Ta maja asus küla servas. See oli madal ühekordne palkehitis, õlgedest katusega. Aknad olid väiksed, toad samuti. Maja ees, päiksepoolsel küljel, asus väike terrass, mida ääristasid hindipõõsad. Need lilled on päris sarnased roosidele, ainult õied on piklikumad, meenutades pooleldi avanemata roose. Lõhnavad väga hästi, pisut uimastavalt. Päev oli palav ja küla täis saginat, sest kõik põgenikud pidid end kellegi juures sisse seadma. Isa ja Sidrak istusid terrassile vestlema. Sidraki sulane Joredo oli haigestunud meeliasesse. See on päris tõsine haigus, mis võib ka surmaga lõppeda, kui õigel ajal ravi ei alustata. Õnneks oli Joredo hakanud viimastel päevadel paranemise märke ilmutama.

Äkki kuulsime pasunaheli. See kostus küla keskväljaku poolt ja kutsus kõiki külaelanikke pakilisele koosolekule. Pikkamööda hakkas rahvas väljakule valguma. Väljak asus täpselt küla keskel ja oli nelinurkse kujuga, mõõtudelt 50x50 meetrit. Väljaku keskel asus suurtest kiviplokkidest laotud ümmargune platvorm, läbimõõduga 10 meetrit, kõrgusega 1 meeter. Platvormi peale oli asetatud puust kõrgete seljatugedega toolid, keeratud sissepoole. Neid oli kokku 50, sama palju oli liikmeid küla Vanemate Nõukogus. Igal toolil istus valget rüüd kandev külaelanik. Enamik neist olid mehed. Naisi oli umbes kümmekond. Platvormi keskel oli veel üks kiviplokkidest laotud ring – väiksem platvorm. Ka see oli meetri kõrgune. Läbimõõt oli väike – kõigest poolteist meetrit. Sellel seisis üks külaelanik, kes puhus pasunat veel 8 korda. Iga pasunaheli kestis umbes 10 sekundit, minutise vaheajaga. Kui pasunapuhumine oli lõppenud, hakkas see umbes 50-aastane mees valju ja selge häälega kõnelema:

“Oleme kokku tulnud, et arutada eile õhtul Hedria linna tabanud õudust. Nagu enamik teist juba teab, tungisid crid eile linna ja vallutasid selle. Me ei saa nende vastu midagi ette võtta, sest nende käes on Xin-Hedori kivi. Nagu te isegi teate - ja kes veel ei tea, siis saab nüüd targemaks,- röövisid nad Kivi selle iidsest asupaigast Baagonist. Baagoni oru avastasid nad 213. aastal täiesti juhuslikult, kui nad põgenesid idooride jalaväe eest, kellele nad kaotasid 213. aasta 17. Curbusel peetud lahingu Ishambra linna all. Seda tuntakse kui Ishambra Suurt lahingut. Peale Kivi röövimist on nad enda kätte saanud piiramatu ülemvõimu, erakordse suutlikkuse, ületamatu kiiruse. Nad vallutasid Hydria mäekuru ja tungisid Slevia linna. Need teod, mis nad seal korda saatsid, ei kannata mainimistki.”

Sedamööda, kuidas Adynio (nii oli mehe nimi, kes koosolekul rääkis) oma kõnet jätkas, tõmbus rahvahulk kivipoodiumi ümber koomale. Siin võis koos olla umbes 5000 inimest. Palavus läks talumatuks, Feoory oli seniidis. Kusagilt väljaku äärest kostus ärevaid hõikeid ja paistis, et seal toimub mingi rüselus. Umbes tosin ratsanikku üritas endale läbi tiheda rahvamurru teed rajada. Kõneleja jätkas:

“... ja kui nad 524. aastal oma jõud hedyxiitidega ühendasid, oli moodustunud surmavaim armee, mis kunagi meie planeedil liikunud. Cri-de vallutushimu ei tundnud mingeid piire. Nad laiendasid oma impeeriumi üle terve Haweo mandri, kuigi nende riik moodustas alguses vaid väikse maa-ala Haweo lõunaosas asuvast Meryneesia poolsaarest. Siis asusid nad vallutama Seitsme Mäe mandriala ning on viimastel aastatel tunginud Calofessose mandrile. Selle lõunapoolsed piirkonnad on juba langenud ja Heveeria vürstiriigi langus avas cri-dele otsetee mandri idarannikule, kus asub ka meie kodumaa, meie Kaliikia. Hedria langemine oli vaid aja küsimus, nagu on seda ka lähemate külade vallutamine. Vanemate nõukogu teeb ettepaneku suunduda üle Garohe mäeaheliku, et päästa meie rahvast. Meil on paaripäevane edumaa, sest Nõukogu otsustas kasutada Ajavõtit, mis peatab aja kaheks päevaks. Edasi saame liikuda vaid meie ja me loomad. See on meie viimane võimalus, sest rohkem ajavõtmeid meil pole.”

Kokkutulnud rahvast läbistas ärev sumin. Tosin ratsanikku olid jõudnud poodiumi juurde ja üks neist, nähtavasti juht, hüppas vahule aetud ratsu seljast maha ning palus sõna. Tal lubati poodiumile astuda ja ta vahetas kõneleja välja.

“Meie seas on vaenlase silm. Minu käes olev Tunnetuskivi helendab tulipunaselt. See tähendab vaenlase agendi lähedalolu. Ma palun, et te koguneksite viivitamatult kümnepealistesse salkadesse, sest nagu te teate, cri-d vihkavad, isegi kardavad seda arvu.”

Umbes poole tunni jooksul moodustus väljakule ligikaudu 500 10-pealist salka. Üle jäi veel 8 isikut. Mina olin nende hulgas. Ma ei suutnud otsustada, millise salgaga liituda, mind valdas seletamatu hirm. Minuga koos olid isa ja mõned vanemad inimesed. Mees poodiumilt sammus otsejoones meie salga poole.

“Vaenlase silm on siin. Selle poisi juures kiirgab kivi kõige tugevamalt! Poiss, räägi mulle, kas sinuga on viimastel päevadel kohtunud mõni kahtlane isik?”

Ma ei osanud midagi mõistlikku vastata ja raputasin pead. Mulle esitati veel mitmeid küsimusi, kuid ma ei osanud neile mõistlikke vastuseid anda. Kõik olid jahmunud ja vaatasid minu poole.

Äkitselt hüüdis keegi lähedalseisja:

“Vaadake seda musta lindu siin kiviposti otsas!”

Kõigi pilgud pöördusid linnu poole, kuid sedamaid tõusis see lendu ja kadus majade vahele. Kivi ei hõõgunud enam punaselt.

“Püüdke spioon kinni!” karjuti mitmelt poolt, kuid lind oli minema pääsenud.

“Palun väga vabandust, et ma sind kahtlustasin!” ütles mees mulle kõigi kuuldes. Ja ulatades mulle suure kuldraha, lisas: “Võta see kui hüvitus häbi eest, mida ma sulle ehk põhjustasin. Kahetsen siiralt, et ma kohe seda lindu ei märganud. See oleks tulnud kiiresti hõbenooltega kahjutuks teha. Minu nimi on muide Adrigon ja kui sa kunagi peaksid vajama minu abi, siis olen suurima heameelega sinu teenistuses!”

Tänasin teda kuldraha eest ja pistsin selle taskusse. Ma ei suutnud kunagi kellegi peale pahane olla, isegi mitte halvasti mõelda. Pöördusime isaga Sidraki poole tagasi. Ka teised lahkusid pikkamööda väljakult. Kõigile oli antud 1 tund asjade pakkimiseks. Siis pidi rakenduma Ajavõti kaheks päevaks ja igaüks pidi selle aja jooksul jõudma nii kaugele põhja, kui suudab. Meie perega koos tuli Sidraki pere. Tal oli kaks poega, üks umbes minuvanune ja teine minust paar aastat vanem.

Teekond oli vaevaline, sest ilm oli selge ja tuuletu ja õhk kohutavalt kuum. Hoolimata sellest,et Ajavõti oli meie rahva käsutuses, ei saanud me oodata, kuni päike oleks madalamale laskunud ja kuumus järgi andnud, pidime nii ruttu kui võimalik Ajavõtme kasutusse võtma ja kiiruga teed jätkama. Naljakas oli vaadata liikumatult õhus rippuvaid linde, pidevalt ühe koha peal asuvat päikest, mis järgmised kaks päeva pidi samas kohas püsima.

Osutasin käega ühele suurele mustale linnule, mis rippus meie peade kohal paarikümne meetri kõrgusel.

“See on hjavedor!” märkis isa.

Need linnud elavad tavaliselt lõunarannikul, 2700 kilomeetrit siit lõunas. Huvitav oli see, et lind liikus aeglaselt edasi, üliaeglaselt, silmale vaevunähtavalt. Mina märkasin seda ja ütlesin isale. Isa pidas nõu ühe vanema mehega, kes meie vankri kõrval sammus. Mul on veel meeles nende vestlus:

Isa: “Sa vaata seda musta lindu seal ülal, mu poeg märkas, et ta liigub, kuigi ei tohiks, sest Ajavõti ei võimalda liikuda kellelgi peale inimeste, kes seda kasutavad, ja nende veoloomade.”

Vana mees: “Jah, see on tõesti kummaline. Ma teatan sellest kohe vanemale!” ja ta kiirendas sammu.

Karavan peatus. Eestpoolt tulid kolm ratsanikku, kes isekeskis millegi üle vaidlesid. Siis tõmbasid nad oma vibud vinna ja lennutasid linnu pihta kolm hõbenoolt. Niipea, kui nooled puudutasid lindu, tekkis ere valgussähvatus ja lind haihtus ühes nooltega. Mäletan, et jälgisin seda kohkunult umbes paarikümne sammu kauguselt. Isa kaisutas mind tunnustavalt ja rääkis, et see sähvatus oli tekkinud mateeria üleminekust. Lind oli moondunud vaenlane!

Karavan liikus edasi. Ratsanikud patseerisid nüüd pidevalt edasi-tagasi ja uurisid hoolikalt igat lindu. Rohkem liikuvaid linde ei avastatud. Õhtuks jõudsime eelmäestikku. Kasutasin sõna “õhtuks” vaid seepärast, et kirjeldada meie teekonna pikkust. Kui aeg oleks liikunud, oleksime eelmäestiku juurde jõudes näinud loojuva päikese viimaseid kiiri. Tee läks ülesmäge. Rahvas hakkas väsima ja varsti hõigati eespoolt sõnum, mis teatas, et poole tunni pärast jäädakse lühikeseks ajaks laagrisse. See oli kõigile suureks kergenduseks.

Maastik oli künklik. Paarikümne meetri kõrgused liivakivikaljud olid tihedalt üksteise vastu surutud, tee lookles nende vahelt umbes kolme meetri laiuse ribana. Kaljude vahel asuvates varjulistes lõhedes kasvas pikk haljas rohi. Seal leidus ka hindriapõõsaid, mille marjad on söödavad ja maitsevad hästi. Isa lubas mul neid noppima minna.