1999. aastal ilmus Ruja suurejooneline kogumik "Need Ei Vaata Tagasi...", mis on tõeline muusikaajaloolise tähtsusega väljaanne.

Formaat ja maht: Tegemist on 5 CD kogumikuga, mis sisaldab üle kuue tunni ansambli vanu arhiivimaterjale. 

Kogumik on jaotatud viieks osaks: "Parandamatu", "Üle müüri", "PopRUJA", "Sildade põletajad" ja "Tundmatu RUJA" — seega on materjal koondatud pigem stiili kui kronoloogia alusel.

Ajalooline tähendus: See oli esimene CD-bokskomplekt, mis Eestis üldse välja anti. Tegemist on raskesti leitava kogumikuga bändilt, keda võib pidada Eesti olulisimaks ansambliks.

Osad lood on elavad salvestused 1983. aasta oktoobrist Tallinna Linnahallist.

Kogumik ilmus vahetult pärast seda, kui ansambel oli kaotanud oma peasolisti Urmas Alendreri 1994. aasta Estonia laevakatastroofi käigus, ning see on oluline mälestus nii bändile kui kogu Eesti rokiajaloole.

Ansambel Ruja on üks Eesti rokimuusika suurimaid legende.

Ansambel asutati 1971. aasta septembris Rein Rannapi eestvedamisel. Ansambli nimi pärineb uudissõnast "ruja", mis oli mõeldud asendama väljendit "teaduslik fantastika" — sõna soovitas kasutusele võtta poet Andres Ehin kultuurilehes Sirp ja Vasar.

Ruja keskendus progressiivsele rockile, saades inspiratsiooni sellistelt bändidelt nagu Led Zeppelin ja Yes. Paljud laulud põhinesid Juhan Viidingu ja Hando Runneli luuletustel.

Ansambli põhiprintsiipideks olid rahvuslik originaalmuusika, kirjanduslikult tugev laulutekst ning soov viia biitmuusika kunstilisele tasemele.

Ansambli nägu oli eelkõige solist Urmas Alender (1953–1994), kes jäi meelde unikaalse hääle ja isiksusega lauljana. Teisteks olulise tähtsusega liikmeteks olid helilooja ja klahvpillimängija Rein Rannap ning kitarrist Jaanus Nõgisto.

Ruja muusikas peegeldub nõukogude aja mõttelaad ja rahva üldine meeleolu — nad on mitte üksnes Eesti rockmuusika visiitkaart, vaid ka kultuurisümbol ja ajastu nägu.

Ansambel tegutses 1970.–1980. aastatel ning nende lood, nagu "Eesti muld ja Eesti süda", on armastatud tänaseni.