ILU

Su pilk on ahvatlevalt-ahnelt pilukil,

koketseid põski raamib soeng rikas, lühike.

Sa oled tõesti kuratlikult ilus nii.

Ja sama kuratlikult – mitte tühine.

Nii – miskit keelates ja miskit pakkudes,

ei mängi sa, vaid töötad iidses rollis:

uus mees on järjekordseks igaveseks lakmuseks,

kus naine oma võluvust kontrollib …

Näed, juba hämmeldun … Kuid kainus käisest sakutab,

mind üles äratab su mõjusast hüpnoosist.

Kui käsi plikatirts, sa oma ripsmeid plaksuta –

mu mällu püsima sa kauaks jääd ses poosis.

Ja ma ei taha, et sa lõhnaks sibulast

ning tuulaks toas, käsivarrel mähkmed,

sest paljud mehed ilu näevad libuna,

kui noorusarm neil losakil kui lähker.

Sa minu mällu, tüdruk, jäägi nõnda – nimetult.

On ilu – tühigi – mu mõistes eluterve.

Ei ole elu kerge naistel inetuil,

kuid ilusail ei ole sellest kergem.

Nii meeste ilmas, kus ei tunta vabandust,

kus naised liigitatud üksnes kahte leeri,

sa hoia naeratades oma uhket vabadust,

tee silma, naera, ela, koketeeri!