Aleksander Eller (23. veebruar 1891 Tartu – 26. november 1971 Tartu) oli eesti skulptor.

Aleksander Eller sündis Tartus vürtspoodniku pere neljanda lapsena. Ta mängis hästi tšellot ja laulis (kõik tema neli õde-venda lõpetasid Peterburi Konservatooriumi), kuid lapsepõlves põetud kurguhaigus ei lasknud tal laulmisega tõsisemalt tegeleda. Küll aga hakkas ta mänguasjapoodnikust onu Gustavi eeskujul voolima ja korraldas juba gümnaasiumis oma teoste näituse.^[1] Üldhariduse omandas Eller Aleksandri Gümnaasiumis Tartus. Aastatel 1913–1917 õppis ta Kaubandus-Tööstuse Instituudis Peterburis, kus tutvus ta 1917. aasta paiku skulptor Voldemar Mellikuga, kelle soovitusel läks 1921. aastal koos abikaasa Leidaga Berliini, kus astus Berliini Kunstiakadeemiasse skulptuuri õppima.^[1] Tema õpetajaks oli Ludwig Manzel. 1926 sõitsid Ellerid Pariisi, kus Aleksander õppis vabaakadeemiates, sh Académie de la Grande Chaumière's. Täiendas end 1926–1927 Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Viinis ja Roomas, reisis veel Budapestis, Napolis, Firenzes ja Veneetsias.

1927. aastal pöördus Eller tagasi kodumaale ning oli aastatel 1927–1940 ja alates 1954. aastast Tartus vabakunstnik. Aastatel 1941–1944 oli ta Vanemuise teatridirektor ja 1944 Lõuna-Eesti Tarbekunsti Keskuse juhataja.^[1]

Arreteeriti NKVD poolt 1945. Aastatel 1946–1949 oli ta Tjumeni oblastis asumisel. Seal elades juhatas ta Salehardis segakoori.

Aastatel 1925–1928 Eesti Kunstnikkude Liidu liige, aastast 1930 kunstiühingu Pallas liige, aastast 1956 Kunstnike Liidu liige.

Aleksander Eller on maetud Tartu Raadi (Maarja ja Peetri) kalmistule.^[2]