“Mul oli kõrge palavik, kraadiklaas näitas 100,” kuulutab Tõiv juba poole käigu pealt. “Ära luiska, sihukest palavikku pole olemaski!” olen kujutlusvõimetu nagu ikka. “On küll. Ta läks kraadiklaasist välja. Nii kõrgele üles, et läksin ise järele.”“ Ja seepeale saidki kohe terveks?”“Kohe ei saanud. Pidin mitu korda veel ronima.”

 

Just sellised visad olid need 70-ndate külalapsed, kes sõitsid logisevate tõukeratastega mööda konarlikke teid kolhoosiväljade vahel ja vaatasid oma kodu juurest merd üle okastraadi ja küntud rannariba. Kui suplushimu väga suureks läks, sai “piiririkkujatena” ka vette sulpsatud. Need lapsed ei tundnud end kaugeltki õnnetuna - oh ei. Põnevaid asju andis ikka ette võtta ja veel põnevamaid välja mõelda.