Eduard Wiiralt "Lapi maastik" 1946 Kuivnõel paberil 1946 25 x 30 cm autori signatuurita.

Lapimaa põlised elanikud Astridi ja Ella igaveseks kunsti kirjutanud “Lapi maastik” sündis 1946. aastal – ajal, mil Wiiraltil oli õnnestunud pommiderahe alla sattunud Berliinist pääseda Rootsi. Sel perioodil graveeris Wiiralt vaid kaks uut tööd,  “Väikese Gisèle´i” ning “Lapi maastiku”. Suheldes kohalikega, sai Wiiraltile selgeks, et rootslased küll armastavad oma maad, kuid ei ole veel jõudnud selle ürgse alge tunnetamiseni. Nii võttis kunstnik kaasa oma Stockholmis elanud sõbra Eduard Ole ja koos sõideti Põhja-Rootsi, Lapimaale, kus valmis käesolev teos.

Emotsionaalselt sügav „Lapi maastik“ jutustab loo põhjamaa rahvaste kokkukasvamisest loodusega, saamide identiteedist, maa kaotamisest, kultuurist ja keelest. See on see ürgne loodusrahva olemus, see sügaval inimese sees kasvav teadmine, et kuulun ühe kindla rahva hulka. See oli tunne, mida Wiiralt nii siiralt taga otsis nii Lapimaal kui Eestis, nii “Eesti neius”, “Viljandi maastikus” kui “Virves”.

Väike tüdruk nimega Astrid piilub täiskasvanud Ella kõrval tõsiselt kunstnikku – nende suurte silmade taga elab väike suur hing, keegi, kellest hiljem kasvab tõeline oma rahva ja maa patrioot. Mark Soosaare filmis “Maised ihad” on näha kaadreid Astridi hilisemast elukohast, lihtsast elektrita hütist, mis järgis oma stiililt saami traditsioone ning kus naine käis suviti põdranahku õmblemas. Ellat aga Soosaarel tabada ei õnnestunudki, tema elu kulges mägedes põtru küttides ning kelle ainsaks pliiatsijäädvustuseks jäi igavikuline “Lapi maastik”.

Tekst: Katre Palm