138-leheküljeline ümbrispaberiga tavaformaadis ja kõvas köites romaan

Täht 1997

 

Kahju, et enam täisid ei ole. Televiisorit vaadates oleks nii hea Taanielil pead otsida. Põnevate kohtade peal jääksid käed seisma, sest ma ei saaks pilku ekraanilt lahti. Reklaamide ajal poleks täidel ega tingudel pääsu. Terve pea saaks õhtu jooksul läbi käidud. Muidu istume niisama. Ma võiksin ju kududa või heegeldada. Kuduv naine. Pitsi heegeldav tüdruk. Kui ma oleksin veel tüdruk. Aga mis ma olen? Pole lõnga ega vardaid. Pealegi see oleks ainult pea otsimise aseaine. Pea otsimine oleks õige. See tundub mulle nii loomulik, et ma ei saa muidu, kui teen ühe võltsi liigutuse, sätin Taanieli juukseid, nagu silitaksin ta pead. Ta laseb sellel vaikides sündida. Ta mõtleb, et ma olen õnnelik, et ta on tagasi. Ma ei ole. Kui ta tuli köögist võileiba tegemast, siis ta vaatas mind sellise näoga, nagu ta oleks mõelnud, et ma võiksin olla tema abikaasa. Ta oli selle köögis välja mõelnud. Jälle. Aga see mõte läks tal kohe üle, kui ta mind nägi. Sest ma olin ikka endine ja harilik.
Me elame, nagu midagi poleks juhtunud. Ja kas kunagi on midagi juhtunud? Kas pärast sõda elatakse, nagu midagi oleks juhtunud? Teisiti? Jah, me elame teisiti. Me elame Frau Schuleri poollegaalses pansionis. Tema lagunevas villas, mida ta välja üürib, sest ta ei taha siit välja kolida. Aga tal pole enam palju raha. Krundi peale limpsatakse keelt. Ta võiks sellega ilusat äri teha. Kreisaltenheim teda veel ei ähvardaks. Aga ta ei taha. Ja venelased maksvat hästi. Nad on pool maja välja üürinud. Marfa köhis oma toas. Ta pole laulnud. Võib-olla sellepärast, et on vaikne nädal. Vanaema ei lubanud mul vaiksel nädalal mürada. Ega ma muidu ka ei müranud, ma olin vaikne laps.