Selle pildi joonistas kunstiõpetaja Gustav Mootse ühe oma õpilase salmikusse.Signeeritud. Dateering on teiste sama salmiku sissekannete põhjal. Mõõtmed 10,3 x 16 cm.. Raamimata.

Gustav Mootse, Eesti vanema põlve kunstnik ja tunnustatud kunstiõpetaja sündis 27.juulil 1885.a Võnnu küla idaserval asunud Kristjani - Laane talus (lõhuti 1960.a), kus veetis ka oma lapsepõlveaastad. Kohalikus kultuurielus on talul olnud teatud osa, sest 20.saj algul, pärast Võnnu Laulu- ja mänguseltsi “Lõoke” asutamist korraldati selles talus (esialgu seltsimaja puudus) kohalike elanike osavõtul korduvalt pidusid ja näitemänge. Laane talus on sündinud ka luuletaja G. Suitsu vanaisa Kotlip Suits (1819.a) ja siin veetis oma viimased eluaastad 1890-ndate aastate algul Jaan Kerge, G. Suitsu ja G. Mootse emade poolne vanaisa. G. Mootse isa Jaan ja ema Ann pärinesid koolimeistrite perest. Isa oli muheda olekuga kultuurihuvidega mees ja ema tasase olemisega perenaine. G. Mootse õppis Võnnu külakoolis (1893-97) ja Tartus Jüri kirikukoolis (1897-1899) ja reaalkoolis (1899- 1903), mille neljandast klassist ta läks üle Treffneri gümnaasiumi (1903- 1904). Kunstialase hariduse omandas ta Peterburis parun Stieglitzi kunstikoolis (1905 - 1909) ja prof. V. V. Matei ksülograafia-ateljees (1909 - 1912). Aastail 1926 - 1927 õppis Gustav Mootse Leipzigis graafiliste kunstide akadeemias. 1928.a viibis ta Itaalias, tundes seal erilist huvi antiik- ja renessansskunsti vastu. Ülalpidamist tuli endale juba varakult teenima hakata, lapsepõlves karjas, koolivaheaegadel tööpoiss, Peterburis elades tuli õppimise kõrval teenida ülalpidamist reklaami joonistades, joonistus - joonestustunde andes, joonestajana töötades (1915-17). Pidev pingutus tõi kaasa raskekujulise kopsuhaiguse ja G. Mootse asus elama kodumaale. Tervise paranedes töötas G. Mootse õpetajana, aastail 1919-22 – Põltsamaal, 1922-26 –Rakveres ja 1928-st Viljandis. 50-sünnipäeva juubeliartiklis nimetati G.Mootset oma aja Eesti “tüsedamaks” so paremaks joonistusõpetajaks. Gustav Mootse (1885–1957) kirjutas ka kunstiõpikuid: “Vesivärvide õpetus” (1921), “Voolimise õpetus” (1921) ja “Värvide kooskõla õpetus” (1921).