«Vikerkaar ja vari» on pisuke valik ühe meie meeleolukama klassiku, Hendrik Adamsoni (1891–1946) luule lüürilisemast ja kammerlikumast poolest. Eepilist poolt esindab siin ainult üks pikk mulgimurdeline tundeline idüll – suveöine kosjalugu. Hendrik Adamsoni voorusteks on kõlarikas ning sõnavaralt nõtke ja lopsakas keel ning halli elukangasse põimuvad intensiivsed värvi- ja heliaistingud loodusest. Kõige raamiks on kirgliku inimese enese hingevaatlused. Kõige maalilisem ja muljelisem on õhtust hommikusse kulgeva taeva värviline elu. Vikerkaar on sellest värvilise ilmaruumi üks ilmu. Vikerkaar üleneb kutsuvaks, kuldseks taevavõlviks halli maisuse kohal päise päeva aal. Vari on alati ohtlik painaja. Hiiglavari ähvardab kõik neelata ning vaikusesse matta. Elustava heli ootamine vaikusest, valguse ja värvide ja vikerkaare ootamine pimedusest on inimliku olemise igapäevane mure ja hool Hendrik Adamsoni järgi.

 

VOKI VURISEDES

 

Vurr-vurr, vurr, vuriseb vokk,

lõriseb lõng ja toriseb takk.

Sõtkudes nahkne nagiseb tald,

ahjus süteks pragiseb halg.

     Vuriseb vokk,

     lõriseb lõng,

     toriseb takk.

Kõikjal karmune hämaras hõng.

...