Raamat on jutustus retkest läbi Iraani kõrbealade.
Ühel 1961. aasta märtsihommikul asuvad kolm noort rännuhimulist teheranlast – ajaloolane, geograaf ja fotograaf – asjatundjate hoiatustest hoolimata maastikuatoga teele, et näha paiku, millest on kirjutanud eelmiste põlvkondade kirjanikud ja rändurid. Nad läbivad Dašte Kaviri ja Kavire Luti, külastavad kõrbesse laialipillutatud linnu ja asulaid, muistseid pühapaiku ja mahajäetud karavansaraisid. Autor pajatab rändurite elamustest ja seiklustest, kirjeldab ajaloolisi vaatamisväärsusi, jutustab kõrbeasukate elust, põimides vahele kommenteerivaid tsitaate või vaimukaid lugusid kuulsatelt araabia ja pärsia kirjameestelt. Erinevalt neid paiku külastanud muistsetest ränduritest, keda huvitasid peamiselt materiaalne kultuur ja ajalooliste mälestusmärkidega seotud suurmeeste elulood, on Mohadžeri huvi keskpunktis kõrbeasulate inimene. Lisatud arvukas fotomaterjal täiendab autori tektsi, aitab paremini mõista omapärase islami maailma minevikku ja olevikku.