„Igatahes ma kujutlen, kuidas väikesed lapsed mängivad suurel rukkipõllul mingit mängu. Tuhanded lapsukesed — aga lähedal pole hingegi, tähendab, ühtki täiskasvanut — peale minu. Mina aga seisan mingi järsu kuristiku kaldal. Ja minu ülesandeks on püüda lapsi, et nad ei kukuks üle kaljuserva — tähendab, kui nad mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis ma tulen oma valvepostilt ja püüan nad kinni. Teeksin seda hommikust õhtuni. Valvaksin lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul. Ma tean, et see on rumal, aga see oleks ainus asi, mida ma tõesti teha tahaksin.“