Mälestusi Lembit Ulfsak ei kirjutanud. „See ei huvita mind,“ rääkis ta ükskord ajakirjanikule, „ma ei taha endale mälestusmärki püstitada.“ Ulfsaki jaoks oli minevik miski, mis jäi seljataha – ja mäletamise töö jäägu teistele.

Üle saja rolli filmides, kümned osatäitmised teatrilaval, suured preemiad ja väikesed läbikukkumised, tunnid lennukites, kuud proovisaalis ja aastad võtteplatsil – maha jäi sellest kõigest (lisaks ülesvõetud filmidele ja etendustele) hunnik makulatuuri ja määratu hulk teiste inimesi mälestusi.