Enn Vetemaa tuli proosakirjandusse 1965. aastal ilmunud lühiromaaniga «Monument», mis tekitas kohe elevust. Uudselt mõjus juba see, et minavormis esineb negatiivne tegelane, kes pealegi on kommunist. «Monument» oli üldse esimesi raamatuid parteilisest karjeristist, kes oma punaminevikku ja nomenklatuursust ära kasutades teisi nurka mängib. On ime, et tsensuur «Monumendil» ilmuda laskis: autor on meenutanud, et tsensor olnud trükiloale lubavat templit lüües purjus. Moskvas pälvis «Monument» suurt tähelepanu ja ... sai parima rahvuskeelse romaani üleliidulise romaanipreemia! Teos on tõlgitud 22 keelde.

Teise lühiromaani «Pillimees» (1967) peategelane analüüsib oma aastatetagust teguviisi ja otsuseid, sest Stalini ajal saatis ta enda kirjutatud laimuartikliga hukatusse oma õpetaja. Oli see reetmine tahtlik või tahtmatu, kelle lunastada on süü – milliste painetega tuleb inimestel Eesti NSVs edasi elada? Ka «Pillimees» on tõlgitud paljudesse keeltesse. Enn Vetemaa on üldse üks enim tõlgitud eesti kirjanikke.

Enn Vetemaa on sündinud 1936. aastal Tallinnas arhitekti peres, 1959 lõpetas ta keemiainsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi ja 1965 kompositsiooni erialal ka Tallinna Riikliku Konservatooriumi. Kirjanduslikku tegevust alustas Vetemaa luuletajana, hiljem on avaldanud ka (lühi)proosat, näidendeid, stsenaariume ja tõlkeid.