Luuletaja suhtumist muusikasse peaks käsitlema pigem erialaspetsialist, mitte sama ala esindaja, kes on oma ketserlike mõtteavaldustega muusika kalduvusest juba niigi kahtlase kuulsusega. Kui ma siiski võtan endale õiguse uurida Hermann Hesse suhtumist muusikasse, siis julgustab mind tähelepanek, et minu skeptiline hoiak kattub Hesse askeetlike seisukohtadega. Mõlemad toetuvad faktile, et pärast Bachi on muusika üha rohkem hakanud irduma olemise terviklikkusest ja muutuma illusiooniks – muusika on hakanud subjektiviseeruma.

Lubage, et püüan siinkohal käsitleda muusika tähendust Hesse elus ja loomingus, toetudes kogu tema kirjanduslikule pärandile.

Hesse loomingus pole määrav mitte intellekt, vaid süda. Kui teised tema põlvkonna suured kirjanikud ammutasid ainest rohkem kaasajast, siis Hesse luule jäi alati seotuks hingega. Sõna “hing” kõlab ehk pisut vanamoodsalt, et selles väljendub poetiseeritud sõna elujõulisus “följetonistlikul ajastul”. Käsitledes Hesse suhet muusikasse, ei tohiks me tähelepanuta jätta ei sõna ega mõtte poeetilist alget. …