Eestist sai iseseisev rahvusriik Esimese maailmasõja segastel aastatel, mil Euroopa impeeriumide vahelises suurheitluses kujunes ootamatult välja uus poliitiline ja mõtteruum Euroopa väikerahvaste rahvuslikuks enesemääramiseks. Paljude eestlaste jaoks oli rahvuslik enesemääramine lähedalt seotud Eesti põhjamaisuse ideega, mida juba maailmasõja algusaastatel oli propageerinud poliitiline suurseikleja Aleksander Kesküla. Ka Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ajal ja järel jätkas Eesti rahvuslik eliit oma püüdlusi anda Eesti põhjamaisele identiteedile reaalpoliitiline sisu. Need katsed lõppesid Eesti iseseisvuse ajutise kaotusega 1940. aastal, kuid taaselustusid ligi pool sajandit hiljem uue rahvusliku ärkamise lainel.