Robert Falcon Scott. Scotti viimne ekspeditsioon 1. osa

Need mehed polnud paljalt uljaspead ega pea ees vette hüppajad. Nad uurisid põhjalikult Arktika-reiside ajalugu ja täiendasid seda teadmistega tingimustest, mis Antarktika eri piirkonnis. Teiste uurijate eeskujul kasutas Scott koerarakendeid (hiljem läksid inglased haledalt alt ponide kasutuselevõtuga). Treeningsõite alustati juba sügisel. 2. novembril 1902. aastal asusid Scott, Wilson ja Shackleton kolme rakendiga teele lõunapoolusele. Lumetormid, pakane, sügavatest lõhedest läbilõigatud jääpinna ebatasasused ja kohev lumi - kõik see takistas edasijõudmist tublisti. Ülepingutuse tagajärjel langes hulk koeri rivist välja. Uurijad liikusid vaevaliselt, ainult 7-8 kilomeetrit päevas, nälgisid, kannatasid lumepimestuse all, kuid tungisid kõigest hoolimata edasi. Aasta viimasel päeval olid nad mõne kilomeetri kaugusel Läänemägedest. Kuid mägedeni nad ei jõudnud, sest nende tee lõikas läbi jäine püstloodis järsak ja nad olid sunnitud tagasi pöörduma. Tagasiteel pidid uurijad kurnatuse ja nälja tõttu peaaegu hukkuma. Shackleton haigestus raskesti, Scott ja Wilson tuikusid vaevaliselt edasi. Surid viimased koerad ja inimestel tuli kelke eneste järel vedada. Veebruari esimestel päevadel jõudsid nad laevale tagasi. Kuid ka talvitama jäänud mehed ei raisanud aega. Viktooriamaa orograafia kohta hankis väärtuslikke andmeid leitnant Armitage , kes teostas sinna rajooni 52 päeva kestnud ekskursiooni. 1903. aasta jaanuaris jõudis kohale abilaev ja tõi värskeid toiduaineid, sütt ning muud varustust. "Discovery" juurde ta ei pääsenud, vaid oli sunnitud peatuma jää ääres, talvituspaigast mõni kilomeeter eemal.
Polnud võimalik leida ühtegi teist inimest, kes oleks nii hästi sobinud juhtima suurt Antarktika-ekspeditsiooni. Üritus oli uus ning enneolematu. Selle eesmärgiks oli tungida Antarktise sisemaale ja uurida senitundmatut kontinenti. Kapten Scott asus selle ülesande täitmisele entusiasmiga, mida tasakaalustas ettevaatlikkus ja kaine mõistus. Scott oli Antarktika kelgumatkade initsiaator ja alusepanija.

1959 | 503 lk | 136 x 206 mm | Kõvakaaneline | Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus | ISBN:

Seisukord: Hea

TASUMINE JA SAATMINE: 

• Valides DPD, tasute pakiteenuse eest ettemaksuna ostu sooritamise hetkel.
• Kauba käest-kätte üleandmine ei ole kahjuks võimalik.
• Mitme ostu korral võib transpordikulu suureneda. 
  Mitu ostu ühe saadetisena vaid siis, kui ostja ei kasuta tasumisel deposiitmakset.
• Kui ostja soovib seadusest tulenevalt tagastada toote(d), siis tasub tagastusega seotud kulud ostja.

SEISUKORD:

• Väga hea (minimaalsete kulumisjälgedega)
• Hea (mõõdukalt kulunud). Raamatul võib esineda lehtede ja/või kaante rebendeid ning muljumisi, väiksemaid köitekahjustusi, plekke, sissekirjutusi/joonimisi
• Rahuldav (kulunud ent lugemiskõlblik). Kaantel ja lehekülgedel võib esineda rebendeid või muljumisi, plekke, mis võivad kohati  takistada lugemist, köitekahjustusi, märkmeid, joonimisi. Leheküljed on alles ja köide püsib koos.
• Märkused seisukorra kohta on seisukorra juures (juhul kui on põhjust midagi eraldi ära märkida).
• Raamat seisukorraga "Hea" või "Rahuldav" ei pruugi olla piisavalt esinduslik kinkimiseks.
• Kaanepilt vastab müüdavale tootele, kuid ei anna tervikülevaadet toote seisukorrast.
  Kui vajate täpsemat ülevaadet seisukorrast, siis palun küsige.
• Kui raamat jõudis Teieni halvemas seisukorras kui eeldasite, siis palume, et võtaksite meiega ühendust.