Ma olen seda elu elanud viiskümmend aastat, sellest kolmkümmend viis olen pidanud päevikut. Teinud märkmeid edulugude ja läbikukkumiste, rõõmude ja murede, asjade kohta, mis panid mind mõtlema ja ajasid laginal naerma. Kolmkümmend viis aastat adumist, meenumisi, äratundmist, taipamist ja üleskirjutamist, mis on aja jooksul mind liigutanud või käima tõmmanud. Kuidas olla õiglane. Kuidas vähendada stressi. Kuidas lõbutseda. Kuidas teistele vähem haiget teha. Kuidas ise vähem haiget saada. Kuidas olla hea inimene. Kuidas oma tahtmist saada. Kuidas elada mõtestatult. Kuidas olla rohkem mina ise.

Mõni aeg tagasi võtsin julguse kokku ja istusin oma vanade päevikutega maha. Leidsin lood, mille tunnistajaks olen olnud ja mida kogenud, õppetunnid, mille olin saanud ja unustanud, luuletused, palved, ettekirjutused, vastused kunagistele küsimustele ja terve posu põrkerauakleepse. Leidsin usaldusväärse teema, lähenemise, mis tüüris – ja tüürib siiani – mind õnnelikkuse poole. Kui tead, kuidas ja millal elu väljakutsetega toime tulla – kuidas suhestuda paratamatuga – on sul võimalik jõuda seisundisse, mida ma nimetan roheliseks laineks.

See on armastuskiri. Elule.