18. sajandi alguses tajusid Euroopa mõtlejad, et esimest korda pärast Rooma impeeriumi langust ollakse jõudnud heledasti valgustatud mäeharjale, kust võib üle vahepealsete „pimedate“ sajandite vaadata võrdsena silma klassikalise antiigi suurmeestele. Sajandeid kestnud vägikaikaveos kirikuga oli ilmalik mõte lõpuks endale eluõiguse kätte võidelnud; geotsentrilise maailmapildi langedes oli Maa vabastatud talle kiriku poolt peale sunnitud positsioonist universumi kinniskeskmena ja loodusteadlaste vabadus uurida maailma kammitsematult teoloogilistest seisukohtadest aina avardus.

Koos edusammudega teaduses tõusis eneseusaldus teisteski vaimutöö valdades, ja ehkki 17. sajandi pikas nn. vanade ja uute tülis vanad – st klassikalise antiigi ülimuse kaitsjad – tugevat vastupanu avaldasid, oli 18. sajandi alguseks selgesti ülekaalus uute veendumus, et antiigiga on võimalik võistelda ja selle saavutusi isegi ületada.

Aegamisi oli oma kesksest positsioonist sunnitud taanduma ka Jumal: läbi 17. sajandi olid ametliku kiriku dogmasid murendanud mitmesugused ketserlikud voolud – sotsiniaanlus, arminiaanlus, kveekerlus jne –, valmistades pinda deismi esiletõusuks. Koos usu kadumisega aktiivselt maailma asju juhtivasse Jumalasse pidi aga paratamatult hingusele minema ka seni valitsenud teoloogiline, inimühiskondi ja nende ajalugu jumaliku lunastusplaani suure täideminekuna käsitlenud ajalootõlgendus.