Naine oli veel õhus, kui ma, jalad ees, talle järele hüppasin, püüdes sukelduda risti lainet kalda ja lähima kaljupanga vahele. Järele mõtlesin ma selle üle hiljem, siis, kui mul aega oli. Tõtt öelda ma teadsin, et nii kärestik kui ka purre selle kohal olid ainult meelepete, peale kõige muu tõendas seda puutüvi, mille mu käsi oli läbinud, ilma et ma seda oleksin tundnud. Sellele vaatamata hüppasin vette nii, nagu võiks naine tõepoolest hukkuda, mul on meeles, et ma täiesti instinktiivselt valmistusin kokkupuuteks jäise veega, mille pritsmed kogu aeg meie näole ja riietele langesid.

Ma ei tundnud aga midagi peale tugeva, tuulehooga sarnaneva õhuvoolu, kui ma põlvedest kergelt kõverdatud jalgadel, otsekui oleksin hüpanud vaid meetri kõrguselt, maandusin äkki ruumikas saalis. Kuulsin naerulaginat.

 

Poola kirjanik Stanislav Lem (sünd. 1921) on tähelepanuväärsemaid ja tuntumaid nimesid nüüdisaja filosoofilises fantastikas.

Ta on lõpetanud Krakovi ülikooli arstiteaduskonna, tegelnud psühholoogiaga, uurinud teaduse ajalugu ja teooriat.

Lemi loomingule on iseloomulik probleemide globaalsus, filosoofilise analüüsi vahedus, aga ka ulmekirjanduses harvaesinev meisterlikkus fantastilise keskkonna kujutamisel ja karakterite loomisel.