Doktor Louis Creedi silmad ja sisetunne kinnitasid, et maja on igati sobiv. Ruumikas, vanamoodne, ajahambast puretud ja õdus. Õige koht, kus pere võiks elada, lapsed suureks sirguda, mängida ja maailma avastada. Maine’i lauged künkad ja niidud tundusid Chicago tossupilvedesse peidetud linnaohtudega võrreldes justkui teine maailm. Ainsaks ohumärgiks oli kaherealisel maanteel tihedalt voorivate suurte veoautode müra, kui masinad kihutasid, gaas põhjas, mööda pikka sirget teelõiku. Aga maja taga, maanteest kaugel eemal, seal oli ohutu. Vaid üks hoolikalt niidetud jalgrada lookles sügavamale metsa ja seda teed olid käinud mitmed põlvkonnad kohalikke lapsi siira härdusega, et sängitada mulda armastatud lemmikloomade maised jäänused. Too koht võis olla ehk rusuv, kuid turvaline. Kindlasti täiesti ohutu. Mitte mingil juhul ei saanud see paik hiilida su unenägudesse, äratada sind keset ööd, nahk kaetud higiga ja südames õud.