"Teadmisterohke inimene ei imesta kunagi; ta ei suuda imekspanu tunda, sest ta arvab, et teab juba.

Mis on süütus?

Süütus on hetkes elamine, süütus on ilma minevikuta elamine, süütus on järeldusi tegemata elamine, süütus on mitteteadmises elamine. Niipea, kui hakkad elama määratust vaikusest, mida ei koorma minevik, sellisest vaikusest, mis ei tea mitte midagi, siis kogemus, mille sa saad, ongi ilu.

Mis on teadmine?

Teadmist on kahte tüüpi: mitteteadlik ja teadlik. Mitteteadlik teadmine on teadmiseks riietunud teadmatus, teadmiseks maskeeritud teadmatus. See on langemine, lapsepõlve süütusest langemine. See on rikutus. Meele rikutud seisund. Kaval, nutikas, kuid rikutud. Teadliku teadmise puhul loobub inimene kõigest, mida ta teab, kõigist teooriatest, vaatab elu sellisena, nagu see on, ei kujuta endale selle suhtes midagi ette, laseb tegelikkusel olla, kohtub sellega vahetult, ilma igasuguste teadmisteta selle kohta, vaatab tegelikkusele otsa, laseb sellel, mis on, õide puhkeda.

Mis on imekspanu?

Imekspanu on tarkuse allikas, imekspanu on kõige kauni allikas, imekspanu on otsingu, tõelise otsingu allikas. Imekspanu viib sind seiklusesse, mis aitab teada saada elu saladusi.

OSHO on 20. sajandi üks provokatiivsemaid ja inspireerivamaid vaimseid õpetajaid. Tema panus sisemise muutumise õpetusse on hindamatu ja selle vägi järjest kasvav. Raamatus „Süütus, teadmised, imekspanu“ kirjeldab Osho, kuidas endas taasleida lapselikku süütust ja uudishimu. "